Sel nädalal Tallinna külastanud Saksa presidendist Joachim Gauckist (73) õhkub vaimset enesekindlust. Ja seda mitte ettekirjutatud teksti lugedes või diplomaatilisi kiitusi jagades, vaid kui lihtsast inimesest, kellele poliitikule omane poliitiline pragmatism näib olevat võõras ja vastumeelne.
Kuigi välismaailmale võrdlemisi tundmatu Gaucki võim presidendina on piiratud – seda võib pidada tähtsaimaks esindusametiks, millel on liidukantsleriga võrreldes vähe reaalset võimu –, on veidi üle aasta Bellevue presidendilossis töötanud Gauck võitnud sakslaste südame.
Põhjus pole seejuures selles, et mitte ühegi erakonnaga otseselt seotud Gauck ei pea tegema ebapopulaarseid otsuseid, vaid tema moraalne tõsidus lihtsalt mõjub inimestele rahustavalt. Nii on üks Gauckiga pikalt vestelnud ajakirjanik tõdenud, et kuigi ta midagi suurt aru ei saanud, «mõjus see ometi väga».
Seda, et sakslased Gaucki kõrgelt hindavad, näitab ka hiljutine arvamusuuring, mille järgi on Gauck sakslaste seas armastatuim poliitik. Küsimusele, kes poliitikuist peaks tulevikus olulist rolli mängima, nimetas rohkem kui kolmveerand vastanuist Gaucki nime. Sellega edestas ta kahte naist – kantsler Angela Merkelit ja suurima opositsioonierakonna, sotsiaaldemokraatliku SPD säravaimat liidrit Hannelore Krafti.
Kuigi kohalikud ei pea Gaucki rahva isa tüüpi presidendiks ning ka Gauck ise sellist rolli endale ei soovi, on ta suutnud sakslaste silmis taastada presidendiameti moraalse autoriteedi.
Tema poolteist aastat ametis olnud eelkäija, endale kaua paipoisilikku imidžit loonud Christian Wulff astus mullu tagasi pangalaenu skandaali tõttu ning teda süüdistatakse pistisevõtmises. Wulffi eelkäija Horsr Köhler loobus kohast 2010. aasta mais, kui oli pärast tehtud märkusi Saksamaa välismaiste militaarmissioonide mõttekuse kohta võimsa kriitika alla sattunud. Korda ja võimu läbinähtavust armastavatele sakslastele valmistasid need juhtumid piinlikkust, kuid Gauck on suutnud kaasmaalastesse taas usku süstida.
Usk on Gaucki elus oluline märksõna. 1940. aastal Saksa põhjaosas asuvas sadamalinnas Rostockis sündinud Gauck kasvas üles Nõukogude Liidu poolt okupeeritud Ida-Saksamaal. 11-aastasena koges Gauck okupatsioonirežiimi kuritegelikkust, kui tema sidemeis läänega süüdistatud isa saadeti 25 aastaks Siberisse ning viimane seal kadus.
Isiklike kogemuste tõttu võib pidada Gaucki üheks paremini Ida-Euroopale, sealhulgas ka Eestile osaks langenud kommunismi ja totalitarismi kuritegusid mõistvaks Euroopa suurriigi liidriks. Seda rõhutas ka Eesti president Toomas Hendrik Ilves, kellega koos Okupatsioonide muuseumis mõtteid vahetanud Gauck kutsus üles jätkama kommunismi kuritegude uurimist.
Rahvavaenlaseks tembeldatud isa pojana olid Gaucki tulevikuväljavaated piiratud – loobuda tuli unistusest õppida ajakirjandust, kuna ta keeldus liitumast kommunistliku noorteorganisatsiooniga. Selle asemel valis tulevane president teoloogia.
Kirikutööd luteri pastorina alustas ta 1967. aastal, protestides avalikult režiimi vastu. Pärast Berliini müüri langemist juhtis Gauck teda ennastki kimbutanud ja «parandamatuks antikommunistiks» sildistanud nuhkimisagentuuri Stasi sulgemist ning selle arhiivide uurimist. Juba pensionile jäänuna jätkas teist korda abielus nelja lapse isa inimõiguste eest võitlemist, kirjutades teemakohaseid raamatuid.
2010. aastal tehti Gauckile ettepanek kandideerida presidendiks ning kuigi siis jäi ta napilt alla just Wulffile, avas rivaali langemine puhta renomeega Gauckile tee presidendiametisse. «Äge oodake, et ma olen Superman või vigadeta inimene,» on «südamete presidendiks» kutsutud Gauck talle omase huumoriga öelnud. Inimliku – kaasmaalasi innustava ja ühendava – presidendina on ta oma ülesande aga eeskujulikult täitnud.