Mihkel Mutt: infoajastu Pilli-Tiidud

Mihkel Mutt Foto: Peeter Langovits/Postimees

Uut kangelastüüpi – whistleblower’it elik Pilli-Tiidut – eristab tavalisest spioonist esiteks avalikkus ja teiseks see, et nad ei taotle (vähemalt otseselt) omakasu, kirjutab kolumnist Mihkel Mutt.

Maailma on lisandunud uus kangelastüüp. Eesti keeles ei ole head vastet ingliskeelsele whistleblower’ile. («Vilemees» on teadagi spordikohtunik. Nimetaksin whistleblower’it Pilli-Tiiduks, kuigi see pole kirjanduslikult täpne.) Algselt tähendas see sõna keelekandjat.

Juba mõnda aega nimetatakse nõnda isikuid, kes üldsuse huvides paljastavad riigi või mõne korporatsiooni seadusvastast või muidu kahjulikku tegevust (geenitehnoloogia, ravimitööstuse, ökoreostuse või muul sellisel alal), igat masti võltsimisi ja sahkermahkreid.

Kuigi mainitud juba Ameerika kodusõja päevilt, vormus n-ö aatelise keelekandja staatus külma sõja aastail. (Muide, USAs on whistleblower teataval määral «institutsioon», sest teda kaitsevad seadused, mis mõneti meenutavad tunnistajakaitset.) Üks esimesi Pilli-Tiidusid oli Vietnami sõja tagamaid paljastavate nn Pentagoni paberite lekitaja Daniel Ellsberg.

Laiemalt on tuntud ka Iisraeli aatomifüüsik Mordechai Vanunu, kes avaldas briti ajalehele oma riigi salajase tuumaprogrammi, ning Poola kolonel Ryszard Jerzy Kukliński, kes informeeris Läänt Poola sõjaseisukorra kehtestamise plaanidest. Viimastel kümnenditel on häirevile andmine üha enam seotud ITga. Bradley Manningi ja Julian Assange’i kõrval on nüüd Edward Snowden.

Whistleblower’it eristab tavalisest spioonist esiteks avalikkus – ta esitab oma paljastused ajakirjandusele või uurimisorganitele ennast varjamata. (Siiski on erandeid, nagu Watergate’i ülioluline allikas nn Deep Throat, kes jäi aastakümneteks peitu, ja ka Kuklinski pidi jääma anonüümseks, kuni pääses läände pakku.)

Teiseks ei taotle nad oma paljastustega omakasu, vaid avalikku hüve. Nad on ideelised, et mitte öelda märtrimissiooniga. Kasuga on tänapäeval muidugi keeruline, see ei tarvitse tähendada otseselt (juuda)seekleid. Kuulsus on sageli suurim kapital. Kui Snowden avaldaks raamatu, teeniks ta sellega miljoneid, muust rääkimata. Kommertsmaailmas muutub ka whistleblower prominendiks, kel on oma fännklubi, austajannad ja kaaskond.

Snowden rikkus ilmselt USA seadusi ja teda saab seepärast vastutusele võtta. Tema pooldajad väidavad, et üleastumist trumpab juba mainitud suur avalik hüve, mida Snowden taotles.

Paraku taotleb riik (või selle käepikendus), kelle saladusi whistleblower paljastab, samuti avalikku hüve, milleks on turvalisus. Küsimus ongi viimase (mõistlikus) hinnas tarbijale. Ametimehed väidavad, et nad ei tungi konkreetsete kõnede ja kirjade sisusse, vaid tegelevad nn metadata’ga, st jälgivad, kes suhtleb võrgus kellega, kus ja millal.

Ning alles siis, kui on tekkinud kahtlus, pöördutakse loa saamiseks prokuröri või kellegi teise poole, et saada luba vastavate isikute teadete sisusse tungimiseks. Nii nagu see üldjuhul on avatud ühiskonnas olnud siiamaani kirjavahetuse jms puutumatusega. Snowden & Co väidavad aga, et neid andmebaase kasutatakse ka muuks otstarbeks.

Hüve on teatud määral suhteline. Poolfiktiivne Pavlik Morozov, kes oma isa üles andis, oli nõukogude võimu aspektist whistleblower. See näide on kiuslik. Meil on siiski konsensuslik ettekujutus avalikust hüvest avatud demokraatlikus ühiskonnas.

Ometi, Snowdenit õigustades astutakse ühtaegu ka libedale teele nimega «eesmärk pühendab abinõu». Selle painet kohtab nüüdisilmas üha enam. Näiteks Egiptuses saavutati äsja «valede» vahenditega üldjoontes «õige» tulemus. Seepärast veeretab lääs seda suus nagu kuuma kartulit. Ühelt poolt … ja teiselt poolt.

On palju korratud, et kõik nuhivad kõigi järele. Tõsi, aga mitte ühesugusel määral ega igatemoodi. Äsjane afäär ei puuduta otseselt vastavate riikide keskseid luureorganeid, s.o CIAd, MI6 ja teisi, vaid agentuure, mis tegelevad laias laastus mobiilside ja interneti jälgimisega. Luureühendus «Viis silma» (Five Eyes) on vist vähe tuntud. See kasvas välja viie ingliskeelse maa (USA, Ühendkuningriigi, Kanada, Austraalia ja Uus-Meremaa) infokoostöö käigus Teises maailmasõjas.

Uuemal ajal tegelebki ühendus peamiselt elektroonilise andmeside analüüsiga. Viis riiki on maailma regioonid jälgimiseks ära jaganud, nad kasutavad üksteise tark- ja riistvara jne. Nendel maadel ei ole (ega tehniliselt saakski olla) selles vallas teineteise ees saladusi, nii et nemad üksteise kodanike järele ei nuhi. Mitmed Euroopa – ja mõned Aasia – maad on nende «assotsieerunud partnerid» Võib aga arvata, et mõni neist, nt Saksamaa on natuke pahane, et neid «klubisse» ei ole võetud.

Samas on Saksamaa nuhkimisseadused läänes ühed karmimad ja sakslastele on paar korda tulnud koguni kasuks, kui teiste maade teenistused on nende kodanike järel paremini nuhkinud kui nad ise ja oma tulemustega aidanud neid ennetada võimalikku terrorismi (nt Bonnis ja Sauerlandis).

Väidetavalt maailmas vallandunud pahameel on suurel määral koduseks tarbimiseks ja ka muidu silmakirjalik. Näiteks president Hollande nõudis koguni USA–ELi vabakaubanduse läbirääkimiste edasilükkamist.

Aga just eelmine nädal avaldas Le Monde, et Prantsuse luureagentuuri Direction Generale de la Securite Exterieure kolmel maa-alusel korrusel undavad megaarvutid, kust käivad läbi kõik Prantsusmaaga seotud mobiilikõned, SMSid ja e-kirjad. Ning sellel tegevusel ei ole Prantsusmaal (erinevalt USAst) mingit seaduslikku alust.

Et Snowdenit ei võeta Euroopa Liidus vastu, ei tule ainult sellest, et suhted USAga on ülitähtsad, vaid Snowden ei ärata valitsusringkondades tegelikult sümpaatiat. Tõepoolest, igaüks kuulab igaüht pealt, ja sellest ei tehta viisakas seltskonnas numbrit.

Aga kui keegi teema kella külge paneb, siis peavad valitsused võtma seisukoha ja protesteerima, kuidas nad ei saa oma maade suveräänsuse rikkumise pärast öösel sõba silmale. See on nende jaoks asjatu tüli ja mõttetu energiaraiskamine. Snowden on mängurikkuja, keda poliitikud võtavad pigem kui tunderikast ja idealistlikku, aga seetõttu ka ohtlikku kunstnikku.

Riikide suhetes ei muutu küll midagi. Euroopa ja Põhja-Ameerika on loomulikud ja igavesed liitlased, niikaua kui veri üldse veest paksemaks jääb. Kõik nende väiksed nägelused pisenevad teistest ilmakaartest tulevate globaalsete väljakutsete palge ees.

On ilmne, et Venemaa ja eriti Hiina peavad praegu peenikest naeru. Hiinal on sõna otseses mõttes terved divisjonid kõrgetasemelisi kübersõdalasi. Nii nagu see riik peab oma tohutu elanikkonna järje peale aitamiseks kogu planeedilt ressursse ära tõmbama, niisamuti tegeleb ta (eelkõige tööstus-) spionaažiga vikerkaare kõigis värvides.

Tuleks siiski ka arvata, et ameeriklaste Euroopa-nuhkimises ei puudu loogikaiva. Nad on nimelt veendunud, et eurooplased on pehmud ja haleda südametunnistusega ning seepärast lubavad oma koju ka niisuguseid emigrante, kes on ohtlikud niihästi neile kui USA-le.

Kurjad keeled räägivad ka, et kui teade ELi New Yorgis ja Washingtonis asuvate esinduste pealtkuulamisest jõudis Brüsselisse, oldi seal kõrvust tõstetud – keegi peab neid pealtkuulamise vääriliseks!

Lõpuks tuleks filosoofiliselt küsida, kuidas on inimkond ikkagi praeguse olukorrani jõudnud. Miks on ta nii suure osa oma infost kuhugi välja riputanud ja teinud selle nii kergesti haavatavaks.

Kui ikka mõelda, kuidas me kõik sõltume igapäevaelus mingitest serveritest, mille rivist välja mineku korral ei saa me kätte oma raha ega oska varsti ka enam muidu elada.

See on ju peaaegu sama, kui pöörata end pahempidi, loobuda kaitsvast nahast (ja vähestest karvadest) ning käia ringi – sooned, veriliha ja organid väljapoole, süda kaenla all, kolbata hallollus üksnes valge turistimütsiga (viirustõrjeprogrammiga) kaitstud. Järjekordselt on tehnika areng inimesest ette jõudnud.

Praegune kübermaailm sobiks ideaalselt ülisipelgate pessa, kus kõik töötab korralikult nagu sõbralik ja harmooniline süsteem. Inimestel pole veel vastavat eetikat ega seadusi. Kõik on tehtud kole lihtsaks ja ahvatlevaks.

Lenin läheks kadedusest roheliseks, kui näeks, mismoodi iga mobiiliomanik saab revolutsiooni «kokku kutsuda», ja pole vaja olla vintske nagu James Bond, et Kuldsõrme kahjutuks teha.