Väljend JOKK – juriidiliselt on kõik korrektne – kannab avalikus diskussioonis irooniat selle üle, kas asi on ka sisuliselt korrektne ehk SOKK. Kas tõesti on sõna «juriidiline» selle iroonia ära teeninud ning kui jah, siis miks, arutleb vandeadvokaat Villu Otsmann.
Mihhail Bulgakov kirjutab: «Teatan kõigile, et esiteks mul pole ega ole ka kunagi olnud mingit volinikku, teiseks ei ole ma Z. Kaganskile mitte mingi voliniku kaudu ühtki oma näidendit andnud, ja kui mul ka oleks volinik olnud, ei oleks ma mingil juhul hr Z. Kaganskile neid andnud.».
Väljend JOKK sisaldab endas avalikus diskussioonis irooniat selle üle, kas asi on ka sisuliselt korrektne ehk SOKK. Juristina on mul kahju ja isegi piinlik JOKK väljendi meediapopulaarsuse üle. Kas tõesti on sõna «juriidiline» selle ära teeninud ning kui jah, siis miks? Kas õiguslik hinnang saab toetuda üksnes ainuõigetele sõnadele või on oluline sisu? Kas õiged sõnad võivad olla ebakorrektsed?
Avalikkuses võib väljenduda ka juriidiliselt ebakorrektselt.
Hiljutises Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendis on leitud, et juristi sõnavalik ei tarvitse alati olla erialaselt täpne. Moskva advokatuuri esimees kritiseeris Vene vanglaasutust selle eest, et Mihhail Hodorkovski naissoost advokaati otsisid läbi meessoost valvurid ning võtsid ära dokumendi. Venemaa kohtus võeti advokatuuri esimees tsiviilkorras vastutusele laimu eest.
Õige sõnakasutus oleks pidanud olema mitte advokaadi «läbiotsimine», vaid «inspekteerimine». Inimõiguste Kohus põhjendas, et märkuste sisu oli selles, et naissoost advokaadi riideid uurisid meessoost valvurid ning seetõttu oli kriitika sisuline ja advokatuuri esimees ei ületanud vastuvõetavaid piire.
Tegemist oli avalikkusele suunatud hinnanguga. Mis oleks, kui prooviks seda laiendada õigusdokumentidele? Kas korrektne sõna muudab vale sisu ja teistpidi, kas ilma korrektse ja õige sõnata saab olla õiget sisu? Kas jurist võib eksida korrektses sõnakasutuses, kuid anda siiski sisuliselt õige hinnangu?
Liigne juriidiline korrektsus tuleb mõistliku aja ja selguse arvelt.
Taotlus leida igale olukorrale see õige sõna ei pruugi olla realistlik. Asja lihtsustamiseks võrrelgem keelt või õigemini keelemängu ja malet, nagu teeb seda male- ja filosoofiaasjatundja A. Veingold Charles Dodgsoni ehk Lewis Carrolli näitel.
Viimane oli nii kirglik maleharrastaja, kirjanik ja raamatu «Alice peeglitagusel maal» autor kui ka matemaatik, kelle töö oli pea sada aastat oma ajast ees, saades tähenduslikuks alles arvutiajastul. Kujutagem ette, mis juhtub maletajaga, kes soovib igas olukorras leida selle objektiivselt õigeima käigu ja püüab läbi kalkuleerida kõik variandid, mis on võimalikud, olgu või ainult kahendsüsteemis. Seda suudavad arvutid, kuid inimmaletaja kaotab lihtsalt ajaga.
Sama dilemma ees oleme õige sõna valikul. Keeles on märksa rikkalikumalt elemente ja seoseid kui males ning kaua sa ikka mõtled, tahaks midagi öelda ka. Üleilmselt mõeldes – prantslane ütleb oua-oua, sakslane wau-wau, eestlane auh-auh või jälle cock-a-doodle-do, chicchirici ning kukeleegu ja kikerikii.
Kas õiguse ülesanne on öelda, mis on õige või on asi sisuliselt niigi selge. Kas korter (kvartirka) on kodu, olgu klaveriga või ilma, võiks küsida M. Bulgakovilt J. Lotmani tõlgenduses või on niigi selge, mis õige ja mis vale?
Justiitsministeerium samas püstitab näiteks eesmärgi: kohtulahend saja päevaga. Tõepoolest juhtimisteadus ütleb, et ilma tähtajata tegevuse väärtus on nullilähedane. Nagu tavalises suhtluses, tehakse õigussuhtes ja selle hindamisel aja surve all teatud tõenäosusega valikuid. Juristid küll kipuvad eeldama, et kuskil on üks (ainu)õige valik. See tuleb sellest, et õigusvaidluste viimane staadium on jõustunud kohtuotsus, mille ülesanne on kuulutada lõplik tõde ja õigus selles asjas. Kuid seda õigust teame üksnes tagantjärele.
Samamoodi nagu tuhande inimese hulgast leiab ühe, kes suudab kümme korda järjest paarisloosi võita, ainult tagantjärele. Alguses on kõik variandid võrdselt võimalikud.
Õiguse ülesanne on sellist ettemääramatust küll vähendada ning ühiskonna liikmete käitumisvalikuid juriidiliselt ette määrata ja sellega kindlust luua, kuid see on kaugel sajaprotsendilisest võimalikkusest. Kohtuvaidluse algul on pigem mitmeid vähemate ja suuremate tõenäosustega valikuid, millise otsuseni menetlus viib. Mis siis õigusliku hinnangu andmisel peaks olema määrav – õige sisu või korrektne väljendus?
Advokaadilt oodatakse sisulist tegevust, menetlus kui korrektsuse mäng on osa sellest.
Avalikkuses palju tähelepanu pälvinud spordi- ja dopinguteemalises kohtulahendis on kohus kulude küsimuses märkinud, et esindaja kirjalikud ja suulised seisukohad olid segased ja põhjustasid lisatööd, mida oleks saanud vältida. Samuti meedias laialt kajastatud nn maadevahetuse apellatsioonkohtulahendis leiab kohus, et apellatsiooni läbivaatamine ringkonnakohtus viibis pool aastat, sest kaitsjad ei pidanud võimalikuks tööga hõivatuse tõttu kohtuistungile tulla.
Tundub, et kohtud ootavad advokaatidelt oma õigushinnangute andmisel rohkem tegelemist asja sisuga. Sõnamänguga justkui asja sisu ei muuda. Kas otsustuspiiride usaldusväärsus või tegurid, mis viitavad, et sportlane tõepoolest manustas eksogeenset hGH-d; kas pistis või altkäemaks; kas jälitustegevus protokolliga või ilma? Avalikkusele võib see paista väljendi küsimus, kuid õigushinnangus on see sisu küsimus, mis otsustab isiku vabaduse, eneseteostuse või vara üle.
Ülikoolis õppides kirjutasin kriminaalmenetluse aines referaadi J. Huizinga mängivast inimesest kohtuprotsessi kontekstis. Välja tuli vist midagi sellist, et kuivõrd mäng on inimkultuuri primaarne element, siis ei pääse sellest ka õigusliku hinnangu andmise menetlused ja mängu üks põhitunnus on see, et oluline on mäng ise, mitte tulemus.
Teisiti öeldes, korrektne ja õige menetlus või väljendi valik viibki iseenesest korrektse ja õiglase tulemuseni ning ei ole eraldi mingit õiget asja sisu. Tõepoolest, kui malemängust võtta ära traditsioonilised reeglid ning asendada need tänapäevase armageddon’iga, mille tulemusega võib tutvuda igaüks ise (nt http://www.youtube.com/watch?v=fNQjXHjRkNQ), siis see võib olla küll avalikkusele huvipakkuv, kuid tundub, et menetluse muutmisega kaob malemängu sisu, mis juba Pärsia käsikirjade kohaselt on lahenduse saavutamine mõistusega.
Arvestades õiguse rolli ettemääratud selguse loomisel ja rahu kehtestamisel, siis vaevalt juriidiliste hinnangute andmisele õigusdokumentides sellised menetluslikud mööndused lubatavad on. Küll võib see kõne alla tulla meediadiskussioonis. Tuleb välja et JOKKi ja SOKKi ei ole põhjust vastandada. Hästi on, kui JOKK kuulub hulka SOKK. Või nagu ütleb Bulgakov, et palun vastake mulle, kuidas saab neljavaatuselisest näidendist teha kolmevaatuselise?!