Mihhail Bulgakov kirjutab: «Teatan kõigile, et esiteks mul pole ega ole ka kunagi olnud mingit volinikku, teiseks ei ole ma Z. Kaganskile mitte mingi voliniku kaudu ühtki oma näidendit andnud, ja kui mul ka oleks volinik olnud, ei oleks ma mingil juhul hr Z. Kaganskile neid andnud.».
Väljend JOKK sisaldab endas avalikus diskussioonis irooniat selle üle, kas asi on ka sisuliselt korrektne ehk SOKK. Juristina on mul kahju ja isegi piinlik JOKK väljendi meediapopulaarsuse üle. Kas tõesti on sõna «juriidiline» selle ära teeninud ning kui jah, siis miks? Kas õiguslik hinnang saab toetuda üksnes ainuõigetele sõnadele või on oluline sisu? Kas õiged sõnad võivad olla ebakorrektsed?
Avalikkuses võib väljenduda ka juriidiliselt ebakorrektselt.
Hiljutises Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendis on leitud, et juristi sõnavalik ei tarvitse alati olla erialaselt täpne. Moskva advokatuuri esimees kritiseeris Vene vanglaasutust selle eest, et Mihhail Hodorkovski naissoost advokaati otsisid läbi meessoost valvurid ning võtsid ära dokumendi. Venemaa kohtus võeti advokatuuri esimees tsiviilkorras vastutusele laimu eest.
Õige sõnakasutus oleks pidanud olema mitte advokaadi «läbiotsimine», vaid «inspekteerimine». Inimõiguste Kohus põhjendas, et märkuste sisu oli selles, et naissoost advokaadi riideid uurisid meessoost valvurid ning seetõttu oli kriitika sisuline ja advokatuuri esimees ei ületanud vastuvõetavaid piire.
Tegemist oli avalikkusele suunatud hinnanguga. Mis oleks, kui prooviks seda laiendada õigusdokumentidele? Kas korrektne sõna muudab vale sisu ja teistpidi, kas ilma korrektse ja õige sõnata saab olla õiget sisu? Kas jurist võib eksida korrektses sõnakasutuses, kuid anda siiski sisuliselt õige hinnangu?
Liigne juriidiline korrektsus tuleb mõistliku aja ja selguse arvelt.
Taotlus leida igale olukorrale see õige sõna ei pruugi olla realistlik. Asja lihtsustamiseks võrrelgem keelt või õigemini keelemängu ja malet, nagu teeb seda male- ja filosoofiaasjatundja A. Veingold Charles Dodgsoni ehk Lewis Carrolli näitel.
Viimane oli nii kirglik maleharrastaja, kirjanik ja raamatu «Alice peeglitagusel maal» autor kui ka matemaatik, kelle töö oli pea sada aastat oma ajast ees, saades tähenduslikuks alles arvutiajastul. Kujutagem ette, mis juhtub maletajaga, kes soovib igas olukorras leida selle objektiivselt õigeima käigu ja püüab läbi kalkuleerida kõik variandid, mis on võimalikud, olgu või ainult kahendsüsteemis. Seda suudavad arvutid, kuid inimmaletaja kaotab lihtsalt ajaga.
Sama dilemma ees oleme õige sõna valikul. Keeles on märksa rikkalikumalt elemente ja seoseid kui males ning kaua sa ikka mõtled, tahaks midagi öelda ka. Üleilmselt mõeldes – prantslane ütleb oua-oua, sakslane wau-wau, eestlane auh-auh või jälle cock-a-doodle-do, chicchirici ning kukeleegu ja kikerikii.
Kas õiguse ülesanne on öelda, mis on õige või on asi sisuliselt niigi selge. Kas korter (kvartirka) on kodu, olgu klaveriga või ilma, võiks küsida M. Bulgakovilt J. Lotmani tõlgenduses või on niigi selge, mis õige ja mis vale?