Marti Aavik: vajame mupo agentide abi!

Marti Aavik Foto: Peeter Langovits

Ükskord kukkusin päris rängalt. Kuidas võisin mina aimata, et Anastassia Mihhailovna ütleb Jelena Ivanovnale naabrite eraelu kohta midagi nii põrutavat, et viimane lausa hüppab imestusest? Ja jõuab sekundi murdosaga just sinna teeserva, napilt meetrisele asfaldiribale, mille nad käevangus jalutades vabaks olid jätnud. Õnneks käisin käkaskaela murulapile ja ei lennanud peaga vastu mõnda betoon- või raudjurakat.

Tallinnas on mõned teelõigud, mis on kirjade järgi reserveeritud ainult jalgratturitele ja rulluisutajatele. Pirita tee ja mere vahel on mitme kilomeetri jagu sellist rada. Samas kõrval on eraldi tee neile, kes tahavad jalutada või joosta. Siiski ei saa seal peaaegu kunagi sõita nii, et ei peaks mööda ukerdama purkide külge kleepunud jõmmirühmadest või toredatest promeneerivatest peredest. Miks nad ometi ei astu meetri jagu mere poole ja ei kõnni seal?

Pirital Lillepi pargis on asfalteeritud spordirada. Tee ääres on igal pool märgid, et see on ainult ratturitele ja rulluisutajatele ning jalgradadega ristumise kohtades ütlevad märgid, et ratturile tuleb teed anda. Ka Lillepi pargis on jalgradu piisavalt ja vähemalt osalt kulgevad need asfalteeritud spordirajaga paralleelselt. On olemas justkui kõik, et nii unelevad patseerijad kui ka oma unelmate poole kihutajad mahuksid ära.

Sellegipoolest on ka Lillepi rajal alailma jalutajaid, keda kurvi tagant märgates pead pressima pidureid nii kuidas jõuad. Nägin üht härrat tugiraami abil sentimeetrikeste haaval edasi liikumas. Tore, et ta on üldse välja tulnud (!), aga koos abilisega täitis ta peaaegu kogu laiuses spordiraja, kus peaks saama sõita nii kiiresti kui rinnas tuksuv pumbake ja lihasjõud lubavad.

Mäletan, et olümpiavõitja Erika Salumäe oli poliitikuks hakates suur rattateede eest kõneleja. Nüüd on need olemas ja minu meelest on aastatega jõutud päris heale tasemele. Tavaliste tänavate servades ei saa siiski liiga uljalt treeningule keskenduda, sest igast väravast võib keegi välja astuda, igast kõrvaltänavast võib auto tulla (ja äärekivisid tuleb jälgida) – tahaks talda anda, ent loomulikult tuleb hoida käsi piduril. Kiireks sõiduks jäävadki spetsiaalsed rajad, aga … Kui rattur ei saa sõita selleks mõeldud spordirajal, siis ta läheb oma peente kummidega sõiduteele. See on omakorda üpris ebamugav autojuhtidele ja ohtlik ratturile.

Meie inimesed pole veel päriselt harjunud, et rattateel ja kõnniteel on mõnel pool vahe sees – riistvara on olemas, aga tarkvara on natuke puudulik. Munitsipaalpolitsei agentidele võiks olla kontimööda korraldada erioperatsioone, mille käigus rattateel jalutajatele viisakalt osutataks, kus kõnnitee asub.