Juhtkiri: ravimimüük - rangelt kontrollitud vaba äri

Kas apteeki sisenev inimene on klient või patsient? Kas leti taga valges kitlis seisja on müüja või meditsiinitöötaja? Neid küsimusi on Eestis viimastel aastatel küsitud nii apteekrite ringis kui konverentsidel. Ühest vastust riigi ravimimüügipoliitika paraku ei anna.

Vaadates ravimiameti järelevalvetegevuse kokkuvõtet või üldisemalt tegevust ravimite jaemüügi kontrollimisel, võiks apteeki pidada pigem tervishoiusüsteemi osaks. Apteekrite tööle on seatud hulk rangeid ettekirjutusi ning nende täitmist kontrollitakse. Samal ajal käsitleb riik ravimiäri nagu iga muud äri, öeldes sisuliselt välja, et tegelikult pole enam oluline, kas leti taga seisjal on eriharidus või mitte.

Puhtmajandusliku efektiivsuse seisukohast võikski ju apteeker olla kassapidaja – töötajate madalam kvalifikatsioon võimaldaks personalikulu tunduvalt kokku hoida. Teiseks ravimite valik – ettevõtjad ei pruugigi olla huvitatud, et nende apteegist iga ravimit kätte saab ja seda piisavalt kontrollida ei suudeta.

Ühest küljest on inimeste teadlikkus ravimite osas kasvanud. Ravimitel pole kunagi olnud nii põhjalikke infolehti ja veebist saab teadagi kogu maailma tarkuse ammutada. Kuid samas suurenevad järjest ka riskid. Tänavu jõustus ravimiseaduse muutus, millega võib teatud ravimeid – muidugi rangelt riigi kontrollitult – müüa ka neti ja posti teel. Samas ei pruugi nurgatagusel veebipoel ja seaduslikul veebiapteegil vahet teha ning tagajärjed võivad olla traagilised. Nii on ajakiri International Journal of Clinical Practice korduvalt hoiatanud võltsravimite leviku eest internetis, tuues kümneid näiteid mürgistus- ja surmajuhtumeist. Sel nädalal kirjutas Eesti ajakirjanduski taas juhtumist, kus veebist ostetud «imetabletid» põhjustasid tõsise tervisehäda.

Paraku läheb nende vaidluste juures meelest tavaline inimene oma ootus­tega. Inimene peab saama õige ravimi, lisaks juurde nõu ja abi kõrvaltoimete jms osas. Seda kõike kirjutatakse seaduses, seda kinnitab proviisori vanne. Abivajaja näeb apteekris ennekõike asjatundjat, ja nagu kinnitab 2010. aastal Tartu Ülikoolis kaitstud Tiina Kase magistritöö, usaldatakse apteekrit tihtipeale samavõrd kui raviarsti. Apteekri kui inimese- ja asjatundja kuvandit tugevdab kirjanduslugu – olgu näiteks elutargad proviisorid Oskar Lutsu loomingus või Indrek Hargla nutikas Melchior.

Ravimiameti tõdemus, et peaaegu viiendikus apteekidest ei ole nõustamine vajalikul tasemel, peaks olema tõsine häirekell. Kuid küsimus ei pruugi olla niivõrd proviisorite ja farmatseutide kvalifikatsioonis, kuivõrd selles, et jae- ja hulgimüüjatest ravimiärimeestel (Eestis võib nende vahele sageli võrdusmärgi panna) on hoopis teised ootused ja nõudmised. Ning kui raha mängib põhirolli, on mängus meie kõigi tervis.