Juhtkiri: lasteaiakoht peab olema, mitte «võib olla»

Foto: Urmas Nemvalts

Lasteaiakohtade ümber hämatakse uskumatult palju. Alustame sellest, et lasteaiakohtade loomine kõigile (!) soovijatele on omavalitsusele seaduse tähe ja mõttega pandud kohustus. Kui sadadel ja tuhandetel lastel ikkagi pole lasteaiakohta, siis on see kohustus täitmata.

Me ei kujuta ju Eestis ette, et kuulaksime rahumeeli juttu, et näiteks 4000 või 700 või seitse last ei saa minna 1. klassi seepärast, et kohti lihtsalt pole. Niisamuti ei kehti linnapea(de) «parandasime olukorda»-tüüpi uljad enesekiitused seni, kuni tegelikult ei jagu lasteaiakohti kõigile soovijatele.

Koolieelse lasteasutuse seaduse paragrahvis 10 on sõnaselgelt kirjas: «Valla- või linnavalitsus loob kõigile pooleteise- kuni seitsmeaastastele lastele, kelle elukoht on antud valla või linna haldusterritooriumil ning kelle vanemad seda soovivad, võimaluse käia teeninduspiirkonna lasteasutuses.» Täpsem vanuse määratlus – alates poolteiseaastastest lastest – on seaduse tekstis juba aastaid.

Tallinnas on kõige suurem puudus sõimekohtadest (lapsed vanuses 1,5 kuni 3 aastat). Sisuliselt tähendab see seda, et tuhanded emad ei saa pärast vanemahüvitise lõppemist tööle minna ja leiba teenida. Loomulikult lööb see perede eelarvetesse kohe selgelt tuntava augu, aga selle järelkajasid on palju alates naiste karjäärivõimalustest kuni madalama pensionisambani välja. Lisaks pole lasteaiakohtade defitsiidi tingimustes kellelgi täit kindlust, et just tema laps saab kolmeaastasena koha lasteaias. Ka ühiskonna tasandil on täiesti ebamõistlik hoida naisi tööturult eemal seepärast, et ei tagata lastaiakohti.

Kõige hullem on, kui lasteaiakohtade puudusest tingitud ebakindlus sunnib inimesi laste saamist edasi lükkama. Tallinna linnavalitsejate aastaid kestnud jutust, et kuna sündimus niikuinii väheneb, siis pole mõtet uutele lasteaedadele panustada, saab sellisel juhul isetäituv ennustus.

Aastaid on Tallinna linnavalitsus probleemi olemusest kõrvale hiilinud ka sellega, et kogu linn on kuulutatud üheks teeninduspiirkonnaks. Tallinn on siiski sedavõrd suur, et lasteaiakoht teises linna otsas ei aita peresid kuidagi. Omavalitsusele on antud õigus teeninduspiirkonda ise määrata selleks, et oleks võimalik seda teenust kohalikke olusid ja inimeste vajadusi tundes kõige mõistlikumalt korraldada. Paraku on sellest vähemalt Tallinna näitel saanud õigustus aastaid kestnud demagoogiliseks hämamiseks.

Lasteaiakohtade arv on peamiselt kasvanud selle arvelt, et senistesse lasteaedadesse on lihtsalt paigutatud rohkem lapsi, mis omakorda tekitab küsimusi nii tervisekaitse, laiemalt turvalisuse kui ka õpetamise kvaliteedi kohta. Ent tulgem tagasi peamise juurde: «Tehtud!» oleks põhjust öelda ainult siis, kui igal lapsel oleks lasteaiakoht. Kui see nii pole, siis omavalitsus ei täida talle seadusega pandud kohustust.