David Vseviov: piirileping ja Kirde-Eesti. Unelmad ja tegelikkus

David Vseviov Foto: Priit Simson

Kunstiakadeemia professor ja ajaloolane David Vseviov soovitab oma tegudes ja mõtetes kesken­duda Kirde-Eestile, selmet muretseda Tartu rahulepinguga meile kuuluvate alade pärast.

Vahel, eriti suviste palavate ilmadega, tõusevad kauge alateadvuse sügavikust pinnale kummalised ja tagantjärele õlgu kehitama panevad unenäod. Nii ka läinud öösel, kui magusast udust esile tõusnud ilusal päikesepaistelisel päeval ja linnulaulust saadetuna jõudis meile lihtinimestele ootamatu visiidiga Tallinna lennujaama Venemaa president Vladimir Vladimirovitš Putin, kes teatas teda embama tulnud Eesti riigipeale täieliku üllatusena, et naabritevaheline sõprus ja hea läbisaamine on siin elus lõpptulemusena kõigest muust ja teisejärgulisest tähtsam ning ülemjuhatajana on ta öeldu kinnituseks andnud käsu loovutada Eestile Tartu rahulepingu järgi kuuluvad alad. Mis saabki homsel päeval teoks …

Kuigi tagantjärele on seda võimatu mingite kontrollimisprotseduuridega tuvastada, olen ma enam-vähem kindel, et seejärel keerasin ma und hetkeks katkestades teist külge. Sest järgmises unelõigus rääkis juba haridus- ja teadusminister Jaak Aaviksoo teleekraanilt sõnu energiliselt rõhutades tulevikuplaanidest ja kindlast kavatsusest viia sisekaitseakadeemia Eesti poolt taasleitud Petserisse, mille peale tema kõrval istuv peaminister Andrus Ansip hakkas millegipärast intensiivselt peaga noogutama ja hoogsalt plaksutama (ikkagi unenägu). Ning siis helises puhkuseperioodi argipäeva hommikusse tagasikutsuv äratuskell.

Kust selline reaalselt eksisteerivate tegelastega ebareaalse süžeega unenägu? Võib-olla eelneval õhtul tagantjärele loetud vandeadvokaat Kaido Pihlakase põhjaliku loo mõjutusest (PM 28.06) või muudest arvukatest Eesti-Vene piirilepingu küsimusi puudutavatest kirjutistest. Kes seda teab.

Seda enam, et antud lugu polegi inspireeritud tõenäoliselt sõlmitavast piirilepingust kui sellisest (sellest kirjutasin Maalehes, 8.11.12). Ning ka mitte otseselt unenäost, millel pole lähituleviku tegelikkusega mingit seost. Aga samas, lähtudes unes nähtust: miks mitte lasta fantaasial edasi lennata? Et kui juba soovida Tartu rahulepingu järgse piiri taastamist, miks mitte astuda veel üht sammukest kaugemale ning mõtiskleda selle üle, mis peaks sellisele, meile esmapilgul igati soodsale asjade käigule järgnema. Võttes seejuures arutelu aluseks tänapäevase tsiviliseeritud maailma arusaamad ja käitumismallid. Et kuidas siis ikkagi oleks sisekaitseakadeemia üleviimisega Petserisse, kui seda pole suudetud (mis tähendab paljuski vaid tahetud) ümber kolida tunduvalt lähedamasse ja kodusemasse Ida-Virumaa maakonda.

Seejuures pole ju mingit kahtlust, et suurem osa võimalikule paiknemismuutusele vastanduvast argumentatsioonist lähtub tegelikult sisekaitse­akadeemiaga seotud inimeste soovimatusest vahetada Tallinna töö- ja elukoht Narva või mõne muu selle kandi paiga vastu. Kuigi väljapakutud vastuargumentidena võivad kõlada nii viited ebamõistlikult suurtele kulutustele kui muule (igaks juhuks ja sisekaitseakadeemia õppejõududest kolleegide rahustuseks: ka mina pakuks sarnases ohuolukorras ilmselt välja kümneid «objektiivseid» põhjuseid, miks minu tööandjat, Eesti Kunstiakadeemiat, ei saaks Tallinnast kuskile mujale viia), on ju tegelik seletus ikkagi vaid inimlikus tahtmatuses sinna kolida.

Ning nüüd, eelnevat arvestades, võikski meist igaüks mõelda mängult selle peale, kas ta oleks valmis Tartu rahulepingu järgse piiri taastumisel pakkima oma asjad ja kolima uude, meile õiguse järgi kuuluvale maale. Sest miks seda maad siis muidu vaja on, kui kellelgi pole soovi sinna elama asuda.

Ülaltoodu ei tähenda loomulikult seda, et Tartu rahulepingul poleks Eesti ajaloos märgilist tähtsust. Vastupidi. Tartu rahuleping on üks Eesti riigi algust tähistavatest olulistest verstapostidest ja sellisena on tal põhimõtteline ja igavikuline tähendus. Seda hoolimata sellest, kust piir parajasti jookseb.

Aga nüüd tahaks tulla selle kirjutise peamise sõnumi juurde. Ma olen kindel, et kui korraldada referendum küsimuses, kas allkirjastada Venemaaga piirileping nüüdseks põhimõtteliselt kokkulepitud tingimustel, siis leiaks eitav seisukoht küllaltki palju toetust. Ning seda tulenevalt peamiselt soovimatusest loobuda Tartu rahulepinguga fikseeritud piirist. Et see on nii, seda kinnitavad mitmed kirjutised ja pöördumised, mille koostamiseks on paljud inimesed kulutanud oma jõudu ja mõtteenergiat.

Räägitud on nii õiglusest kui põhimõtetest. Argumenteeritult ja rahulikult ning tigedalt ja kärsitult. Aladest, millega tegelikult ei oskaks keegi midagi mõistlikku peale hakata. Samas kui siin, meie olemasolevate piiride sees, paikneb terve piirkond, kus kahekümne aasta jooksul pole võrreldes nõukogude ajaga sisuliselt midagi muutunud.

Kirde-Eesti, nii nagu ta oli nõukogude ajal urbaanseks anomaaliaks, on selleks jäänud siiani. Nii nagu 1989. aasta rahvaloenduse andmetel oli Narvas 1000 inimese kohta vaid 31 ja Sillamäel 25 inimest, kes pidasid oma emakeeleks eesti keelt (Eesti NSV rahvastikust oli neid aga samal aastal 619), nii on see arvuline vahekord jäänud põhimõtteliselt muutumatuks tänase päevani. Ning see levinud arusaam ja suhtumine, nagu Narva, Kohtla-Järve, Sillamäe jne oleksid kuidagi vaid osaliselt meie linnad, pole möödunud kahekümne aastaga mujalt Eestist vaadates kusagile kadunud. Need oleksid nagu vaid pooleldi või tinglikult meie linnad, kuhu tööle suunamist ja elama asumist käsitletakse ligilähedaselt asumisele saatmisega.

Just sellepärast võrdub iga sisekaitseakadeemia töötaja jaoks selline potentsiaalne võimalus õudust tekitava unenäoga ning ajalehtede puhkepäevanumbrid pühendavad üksikutele vapratele, kes selle sammu on elus astunud, topelt lehekülgedel imetlevaid intervjuusid.

Ja üleskutse ülaltoodust oleks järgmine. Jätaksime need sõlmitava piirilepingu tagused ja Tartu rahulepinguga meile kuuluvad alad praegu rahule (küll ajaloo kulg teab, mida ta teeb) ning keskenduksime oma tegudes ja mõtetes sellele piirkonnale, mida kutsutakse Kirde-Eestiks. Ehk rakendaksime oma jõudu positiivse programmi elluviimiseks.  Et kõigepealt saaks Ida-Virumaa meie omaks. Siis ei osutu võib-olla tulevikus võimalik siseakadeemia kolimine sedavõrd valulikuks.