Heidi Ojamaa

FOTO: Mihkel Maripuu

Suvi on Eestis imeline aeg – ilm on soe ja päiksepaisteline ning ööd valged. Ennekõike on suvi puhkuste aeg.

Kui ükskõik millisest Eesti suuremast linnast hetkeks jala välja saab, tuleb taas meelde, kui erakordne Eestimaa on. Nädal aega mööda Eestimaad ringi sõitmine jättis nii mulle kui ka mu reisipartneriks olnud välismaalasele kustumatu mulje.

Mu kaaslase jaoks oli müstiline, kuidas meil on nii palju looduskaitsealasid ja kui hästi me neid hoiame. Kuidas on see võimalik, et te polegi kogu metsa maha võtnud ja põllumaaks teinud? Mis mõttes on teil metsas hundid ja kuidas on see võimalik, et te nende arvukust piirama peate, arutles ta.  

Kuidas Saaremaal, igasugusest tsivilisatsioonist ligi 30 kilomeetri kaugusel, on väike metsamajake, mis on tasuta kasutada, ning kus lõkkepuud on alati olemas. Kuidas Pärnust Viljandisse viib maantee, mis on nii heas korras, et seal võiks korraldada rulluisuvõistluse. Kuidas teedel on liiklust nii vähe, et vahel läheb meelest teiste inimeste olemasolu?

Matsalu looduskaitsealal kuulis välismaalane esimest korda hüübi tugevat kumisevat laulu. Talle näis uskumatuna, et meil need linnud olemas on, Lääne-Euroopas jääb neid järjest vähemaks.  

See, mis meile näib nii tavaline, muutus läbi välismaalase silmade tõeliseks imeks.  

Juunikuine Pärnu oli nagu pildilt maha joonistatud – inimtühi ja maaliline. Valge liivarand ja võrratu teenindus. Elust kihav ja soe Tartu tuletas meelde ülikooliaegu.

Rakvere ööjooksul saavutatud isiklik rekord ja ootamatult ilmnenud öise orienteerumise oskused avardasid enda piire. Seda kõike pakub meile Eestimaa, oska vaid vastu võtta.

Kuidas on kõik need rikkused võimalikud ühele nii väiksele rahvale, arutles välismaalane. Kuidas on võimalik, et unustades autouksed Pärnus lahti, ei lähegi sealt midagi kaduma? Kuidas on võimalik, et teil siin Eestis saab praamiga mandrilt saarele 15 euroga ja meil maksaks sama ots ligi kolm korda rohkem?

Lihtne. Eesti on väike riik.

Me elame riigis, mis on pidevalt arenev ja muutuv, riigis, kus kõige selle ilusa hoidmine on meie endi kätes.

Kui toiduainete maksumäär näib üle jõu käivat või kui erakondade seisukohad ei ole meeltmööda, kui korruptsiooni näib olevat liiga palju ja meie poliitikute töö tühine ning läbi mõtlemata, siis tasub jalad välja sirutada ja võtta ise vastutus. Üks variant selleks on kohalikud valimised, mis ei näi muutvat midagi riigi poliitikas, kuid see on algus.  

Pea püsti, selg sirgeks, südikalt oma elu ise korraldama.