Mõni aeg tagasi ilmusid meie tänavatele reklaamid, kus valitseva erakonna liikmed avaldavad uhkust saavutatu üle. On harjumuspärane, et valimisreklaamid algavad varakult ja sellele kulutatakse suur hulk raha. Hinge jäi kriipima hoopis sõnum. Täpsemini küsimus, et kas valitseval erakonnal on ikka sobiv aeg olla uhke?
Hiljutisel töökoosolekul rääkis ühe patsiendi esindusorganisatsiooni esindaja lastest, kes jäävad maha üks kord aastas toimuvast klassiekskursioonist, kuna vanemad ei pea võimalikuks tasuda neljaeurost osavõturaha. Ning ise ots otsaga kokku tulevast õpetajast, kes kannab kaasas võileibu, et alasöönud lapsi koolis turgutada. Need näited pole erandlikud – Eestis elab vaesuses või vaesusriskis iga neljas laps. Nendest omakorda kolmandik ehk ligikaudu 19 000 last elab süvavaesuses. Kokku elab Eestis vaesuses üle 230 000 inimese.
Ligikaudu 90 000 Eesti elanikku, kellel puudub ravikindlustus, on ilma esmatasandi tasuta arstiabita. See on vastuolus nii meie põhiseaduse kui Euroopa sotsiaalhartaga. Kokkuvõttes tähendab see riigile suuremaid kulutusi, kuna ravikindlustuseta isikute erakorralisele arstiabile kulub õigeaegse abi puudumisel oluliselt rohkem raha. Samas ka ravikindlustusega inimestest käib meil suur hulk sundvalikuna haigena tööl, kuna vaesus ei võimalda palgata töölt puudumist esimesel kolmel haiguspäeval.
Arstiabi kättesaamatus ning haiguspäevade mittehüvitamine on ilmselt seotud faktiga, et Eesti elanike tervena elatud aastate arv ja oodatav eluiga on Euroopa Liidu madalamaid. Lisaks oleme uute HI-viirusega nakatunute poolest ühe elaniku kohta Euroopas esikohal, süstivate narkomaanide arv Eestis ületab aga mitmekordselt Euroopa keskmist. Kas tõesti on aeg olla uhke?
Puuetega inimeste arv on viimase viie aastaga suurenenud ligi 20 000 inimese võrra, olles jõudnud ligi 138 000ni. Suur osa puudega inimestest ootab kuid ja aastaid neile ettenähtud teenuste järjekorras. Omastehooldajad, kes oma töö kõrvalt või ka tööst ja sissetulekust loobudes hoolitsevad oma pereliikme eest, saavad selleks enamikus omavalitsustes toetust kuni paarkümmend eurot kuus ehk umbes 65 senti päevas.
Sama väike toetus on ette nähtud puudega last kasvatavatele vanematele. Kui elukallidus on viimase kümne aasta jooksul kasvanud 42 ja palgad 95 protsenti, on niigi kasinad puuetega inimeste sotsiaaltoetused püsinud muutumatuna. Muuseas, erinevalt puuetega inimeste ja perede toetustest suurendatakse riigikogu liikmete töötasusid igal aastal vastavalt elukalliduse tõusule ning palkade kasvule.
Sotsiaalkaitse kulude osakaalult SKPst asume Euroopa Liidu liikmesriikide hulgas viimaste hulgas – meist tahapoole jäävad vaid Läti ja Rumeenia. Aastas peredele, puuetega inimestele ning psüühiliste erivajadustega inimestele makstavad sotsiaaltoetused kokku moodustavad meil aga sama suurusjärgu, mis kulub ainuüksi vanemahüvitiste maksmisele. Seda olukorras, kus meie sotsiaalne ebavõrdsus on üks Euroopa suuremaid.
Kas tõesti ei vääri Eestis elavad sajad tuhanded vähem kaitstud inimesed uhkustamise asemel sõnumit, et valitsus on teadlik probleemidest, hoolib inimestest ning astub vajalikke samme olukorra muutmiseks? Ma pean silmas sisulisi muutusi, mis on suunatud pikaajaliselt jätkusuutliku süsteemi ülesehitamisele, mitte Euroopa struktuuritoetuste rahaga ajutist ja ühekordset olukorra leevendamist. Kas ootus, et valitsemine oleks avatud ja enesekriitiline ning lähtuks elanike heaolust, jääb tõesti vaid sinisilmseks unistuseks?