Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2013/04/24/1708922t1hd187.jpg)
Viimasel ajal on meedias palju kõlapinda leidnud sotsiaalministeeriumis ettevalmistatav töövõime toetamise reform, mille sihtgrupp on tööealised töövõimekaoga inimesed. Juri Teejärv kirjutab Postimehe arvamusportaalis, kes on see töövõimetu ikkagi ja kui palju see puudutab neid, kellele ei ole töövõimekadu määratud.
Töövõimet mõjutav terviseprobleem või kahjustus on midagi, mis võib tabada igaüht meist ootamatult näiteks õnnetusse sattumisel või samas ka järk-järgult - piisavalt tervise eest hoolt kandmata, lastes kroonilisel haigusel süveneda. Ei olegi vahet, milline see algpõhjus on, aga arusaadavalt võib tervisekadu mõjutada harjumuspärast igapäevaelu. Tekkinud ebamugavused nagu vaevused ja nendest tingitud valud nõuavad ilmselgelt harjumuspärase igapäevaelu muutmist. Lisaks muudatustele tekivad uued vajadused – kõrvaline abi, lisakulude hüvitamine ja sisemine motivatsioon nende eelnevate järele ulatumiseks.
Jah – motivatsioon! Mine tea - täna, homme, ülehomme, minnes tööle, lõunale, poodi kuhu iganes võib minuga midagi juhtuda. Võin saada tähelepanematu juhi süül autolt löögi ja mis edasi? Kaotan senise olemasoleva töövõime ja liigungi nimetatud reformi sihtgruppi kui tööealine töövõimekaoga inimene. Võimalik, et lisaks tekkinud töövõimetusele võidakse mulle määrata ka puue. Pole ju vähe juhtumeid kirjeldatud liiklusõnnetusest, mille tagajärjel satuvad inimesed ratastooli.
Kujutame nüüd ette stsenaariumit – tänu tugevale autolt saadud löögile, olen töövõimetu, kelle igapäevaelus funktsioneerimiseks on oluliseks abivahendiks näiteks ratastool. Akadeemiline võimekus säilib täpselt sellisena nagu see enne õnnetust oli, minu käed liiguvad, minu välimus on nagu enne õnnetust, ainuke vahe ongi see ratastool, mille tõttu võin vajada erinevaid kohandusi aga eelkõige aktsepteerimist.
Milline see igapäevaelu nüüd olema saab? Jah, mind hakkavad suure tõenäosusega dikteerima piiratud ligipääsud hoonetele, aga see pole veel kõige valusam punkt. Tööandjate ja ühiskonna diskrimineeriv suhtumine – see on see! Säilinud oskusi ja võimeid ei tohiks alahinnata ja ühiskond ei tohiks märgistada ja negatiivset seisukohta juba eos erivajadusega inimese osas võtta. Aga milline on reaalsus? Reaalsus on märgistamine, valusate hinnangute andmine ja tagatipuks vaat et eemale ei hakata veel hoidma.
Mis juhtub kõige selle juures minu motivatsiooniga? Tõenäoliselt on minusse kui «ebavõrdsesse ühiskonnaliikmesse» suhtumine see, mis aheldab motivatsioonikriisi ja koduseinte vahele. Tööturule sisenemine ei kõla ahvatlevana kui tänaval liikudes märkad haletsevaid, kaasatundvaid või põlastavaid silmapaare. Seesama tööandja võib ju üks nendest silmapaaridest olla.
«Ebavõrdne ühiskonnaliige» – valus hinnang süvenematagi, milline inimese tegelik võimekus on. Ei tee ratastool, kuulmisaparaat ega mis tahes muu tehniline abivahend inimest veel nö «ullikeseks.»
Paljuski võib tegemist olla kollektiivse hirmuga. Miks kollektiivne? Ühiskonnas on kujunenud mingid kindlad standardid, mingid kindlad profiilid jmt mis näitavad, kes mis funktsioonis, mis tasemel ja tasandil tegutsema peaks. Nüüd soovib keegi erivajadusega inimene seda standardit lõhkuda – paanika! Mis moodi peab käituma? Kas ta vajab erilist lähenemist? Lihtsam oleks ju pea liiva alla peita ja loota, et küll keegi teine selle «probleemiga» tegeleb.
Hirm on selle nimi ja seda hirmu ei ole tarvis. Meie mõttekäik peab jõudma sinnamaale mõistmaks, et kõikidega võib juhtuda õnnetusi, igaüks meist võib homme olla töövõimekaoga erinevate sündmuste tõttu. Tööandjatele pakub riik motivatsioonipaketti piiratud töövõimega inimeste hõivesse kaasamiseks. Kahjuks ei teata nendest võimalustest palju, olgu selleks siis eelnev ebapiisav üleüldine turunduskommunikatsioon või pigem hirm erivajadustega inimeste ees, mis ehk ajendab eemale hoidma ning neid tavapärasest ühiskonnast eemale tõukama.
Keegi ei taha olla väljatõugatu. Siinkohal meenub piiblitõde «ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et tehakse sulle.» Eluterves ühiskonnas peaksimegi lähtuma oma tegutsemisel pigem sellest, et teeme teisele seda, mida soovime, et endilegi tehakse. Ei soovi keegi meist saada heidikuks, kes tänu igapäevaelust eemaletõukamisele vaevleb motivatsioonikriisis koduseinte vahel. Vähe sellest, tänu eemaletõukamisele, puudub ka rahaline sõltumatus, eneseteostuse võimalus ning maad võtab masendus ja rutiin.
Võib ainult ette kujutada kui raske on sellises emotsionaalses seisus üleüldse toast välja tulla. Samal ajal on aga igas valdkonnas puudus tublist ja kvalifitseeritud tööjõust. Miks mitte vaadata nende inimeste poole, keda senini ei ole ehk kõige aktiivsemalt tööhõivesse kaasatud – erivajadusega inimesed. Miks? Aga just selle sama mõttelaadi kohaselt, et teeme teisele seda, mida soovime, et endilegi tehakse. Mine tea kuna töövõimekadu, kas osaline või täielik, meid puudutada võib ja tabab saatus siseneda tööturule hoopis uues valguses – erivajadusega inimesena.
Tulles tagasi töövõime toetamise reformi juurde, mille eesmärk on moodustada terviklik töövõime süsteem, kus võimalikult vara abistatakse ja toetatakse tervisekahjustusega inimest töö hoidmisel või sobiva töö leidmisel ning toetatakse tööandjat, siis tegelikkuses peab igaüks meist andma sellesse oma panuse. Inimesele küll osutatakse vajalikke teenuseid kompleksselt ja õigeaegselt, kuid eelkõige peakski igaüks ideaalis tähelepanu pöörama terviseriskide ennetamisele ja seda järjepidevalt, andmata võimalust näiteks kroonilise haiguse näol töövõimetuse tekkimisele.
Lisaks enda motivatsioonile panustada terviseriskide ennetamisse, aitab süsteemi efektiivsust suurendada põhimõte, et eksisteerib üks motiveeritud kindlustusandja (Eesti Töötukassa), kes aktiveerib töövõimetoetuse saajaid, pakkudes neile tööturumeetmeid, et nad saaksid hõivesse ja seeläbi muutuksid süsteemi panustajateks.
Ka tööinspektsioon panustab reformi jooksul tööandjaid ja töötajaid toetavate skeemide loomisesse, mis toetavad töötajate, sealhulgas töövõimekaoga töötajate tööl hoidmist. Tegevused parandavad ohutuskultuuri töökohal ja läbi selle vähendavad hõivest väljalangemist, mõjutavad töövõime toetamise ning töötervishoiu ja tööohutuse reformi edukat rakendamist; aitavad kujundada tööelus osalejate teadlikku käitumist töösuhetes; aitavad ettevõtetel hinnata töökeskkonna ohuteguritest tulenevaid riske ja ennetada töötajate terviseriski. Tegevused tagavad töötajate tervisekontrolli eesmärgipärasuse, otsivad lahendusi varasele pensionile jäämise ärahoidmiseks ning toetavad töötervishoiualast koostööd teadliku käitumise kujundamiseks.
Nähtavasti võimalusi tööhõivesse nende inimeste naasmisel on, tasub vaadata kas või töötukassa kodulehele, otsida rubriiki «Teenused puude või pikaajalise tervisehäirega inimestele.» Küsimus on aga nii erivajadusega inimeste endi motivatsioonis kui tööandja tahtes neid värvata. Mina isiklikult ei kujutaks ette, et tänu tööandja teadmatusele kaoks ka minu enda initsiatiiv olla aktiivne tööturu liige, kuuluda kollektiivi, olla valmis uuteks eneseteostuse võimalusteks, olla rahaliselt sõltumatu, omada piisavat sissetulekut, mis annaks võimaluse lubada mõni kinoseanss või mõni kultuuriüritus või mida iganes meelepärast. Minu initsiatiiv vs tööandja tahe, siiralt loodan, et mida aeg edasi, seda võrdsemaks nimet kaalukauss muutub ja ettevõtteid, kes on motiveeritud ühiskonda panustama erivajadustega inimeste hõivesse kaasamisel, saab olema tänasest enam.
Ideaalis võiks igaüks meist seista hea selle eest, et nii lähedased kui ka ise oleme valmis oma käitumisega ennetama terviseriske ning osalema meetmetes või suunama kaaslasi tagasi tööle või leidma võimalusi, kuidas olemasolevat tööd saab jätkata juhul kui on juhtunud midagi sellist, mis on mõjunud senisele terviseseisundile nii, et töövõime on kahjustunud.
Tuleb välja, et töövõimetus ei ole imeloom teiselt planeedilt, igaüks meist võib ühel hetkel olla kardetud töövõimetu – erivajadusega inimene. Meie järglased võivad seda olla, meie lähedastega võib nii juhtuda ja erivajadusi on erinevaid, mitte ainult siin loos kirjeldatud näide. Empaatia proovikivi nii mõnelegi - aktsepteerida nii erivajadusega kui puudelisi inimesi võrdsete ja aktiivsete ühiskonnaliikmetena.
Minul on motivatsioon seista hea nii enda kui lähedaste terviseriskide ennetamisel, sealjuures nende suunamisel aktiivse eluviisi juurde, ka juhul kui peakski määratud saama töövõimekadu, aga Sinul?