Peeter Olesk: Juhan Parts lähedalt, poseerimata

Peeter Olesk Foto: Margus Ansu / Postimees

Majandusminister Juhan Parts on kerkinud tugevaks kandidaadiks Euroopa Komisjoni voliniku kohale. Kirjandusteadlane Peeter Olesk arutleb, kas ja mida oleks Eestil ning meie poliitilisel kultuuril sellest olulisest määramisest võita.

Akadeemik Paul Aristele (1905–1990) meeldis, kui fotograafid teda pildistasid, ent ta jälgis väga tähelepanelikult seda, kuidas ta võiks ülesvõtetel jäädvustatud olla. Nii ei olegi meil fotosid pragavast Aristest ega nendestki hetkedest, mil ta oli kas väsinud või koguni härdameelne.

Aastal 1985 soovis nüüdne Eesti Kirjandusmuuseum, et muuseumi kunagisest kaastöötajast ja kauasest toetajast sünniks maalitud portree. Tellimus esitati kolorist Efraim Allsalule (1929–2006) ning jäi üle vaid leppida kokku, millal Ariste poseerib. Ariste keeldus, sest hilisem Allsalu oli joomatõbine ja akadeemik ei lasknud teda koju ega läinud ka ateljeesse. Kunstnik maalis teda fotode põhjal ning mälu järgi, kuid valminud portree tuli väga sundimatu ja loomutruu.

Minister Juhan Partsist (1966) pole ei õnnestunud maali ega skulptuuri ja ma ei tea ka kedagi, kes võtaks emma-kumma ette. Sundimatu on ta vist ainult ühel fotol, kus ta, spordipüksid «olge lahked!» jalas, püüab pallile pihta saada. Tema kui poliitiku kohta ei ütle too foto isegi mitte seda, kui kestva jooksuvõimega asjaarmastaja Parts mängumurul on. Parim «Juhan Parts kunstis» on nukk sarjas «Pehmed ja karvased». Leidlik, ent odav. Plakat, hääl ja sõrmed. Kõik.

Õigus võib olla nendel analüütikutel, kelle järgi kuulumiseks Euroopa Komisjoni kõneleb Partsi kasuks kolm ilmselget tõsiasja: ta on töötanud kahel Eesti Vabariigi põhiseaduslikul ametikohal (riigikontrolör ja peaminister) ning olnud parlamendivõimu jagava erakonna esimees, kes muide oli väga arvestatav kandidaat IRLi esimehe kohale pärast Mart Laari loobumist tollest ametist.

Aastaks 2014 on ta juhtinud majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumit järjest seitse aastat. Käesolevale järgneval aastal pole ta veel viiskümmendki ning kuna ELi ametnikkond jälgib väga kramplikult, et ELi madala pilvelõhkuja ülemise korruse asukad jämedaid isiklikke vigu ei teeks, võib ta voliniku täisaja – see vältab viis aastat (2014–2019) – vastu pidada küll. Pärast seda on ta vaid 53. Paras iga hakata juhtima Maailma Kaubandusorganisatsiooni vms väikese kasuteguriga asutust.

Ei, ma ei pane edasipüüdlikkust Partsile pahaks. Ta on õppinud kehtestama omaenese mängureegleid seal, kus ühiskond kujutab ette, et maksavad ainult isikuülesed ettekirjutused – näiteks see, et kui sa ühele osale ühiskonnast ei meeldi, siis lähedki mängust välja.

Lihtsalt mind huvitab, kas ELi teised kaasosalised ning ELi konkurendid/partnerid, võrreldes väikse Eestiga ikkagi maakera tegelikud valitsejad, on õnnelikud, kui Euroopa Komisjoni hakkab ühe volinikuna esindama Nõmme saeveski ligidusest pärit Juhan, või ei lähe see neile üldse korda, sest see organ on ajutine nagu iga lõksuvaba juust, millele rott ligi pääseb.

Ümberöeldult – kas Parts teeks ELi vananemise kaasa ja läheks ajaloos allavett nagu Rein Taagepera paber või laseb end muuta Euroopa Ühendriikide üheks kärumeheks? Kui tema eespool loetletud ametipostlikud faktid ning faktivõimalused on otsekui tema diplomaadiportfelli väline kest, miks siis keegi ei küsi, kui palju on selles kestas ühiskondlikult kasulikku sisu?

Küsimus on väga põhimõtteline, sest meil ei ole Euroopa tasandi jaoks asjatundlikke poliitikuid jalaga segada, aga me ei saa ka oma kohta Euroopa Komisjonis teistele ära anda absurdse põhjendusega, et me oleme avatud professionaalidele mujalt.

Eesti Vabariigi, nii vähe kui see vaba ja riik ongi, poliitilise kultuuri eesmärk ei tohi seisneda selles, et ideaaliks muutubki kodutanumal saamatute tegelaste saatmine hästi kinnimakstud asumisele nn üleeuroopalistes struktuurides.

Me peame suurendama võimalike kesktormajate hulka, mis seni on endiselt ümmargune null, sest Eesti Vabariik ei ole alates oma sünnihetkest andnud ainsatki poliitilist liidrit linnaosa territooriumist suuremas rahvusvahelises mõõtkavas. Kui Parts eurovolinikuks ei kõlba, siis tuleb põhjendada, miks, ent kui ta läheb läbi, siis tuleb harjuda tõsiasjaga, et ta käib sünnimaal edaspidi mitte kui meie mees Brüsselis, vaid kui võõrsil töötav eestlane, kes viibib siinkandis ainult kroonupühade aegu – kui sedagi.

Justiitsministeeriumi asekantslerina Kaido Kama ja Jüri Adamsi meeskondades (tollal ei olnud asekantslereid nagu dalmaatslasi ning neile anti veel vaimset tööd) oli Parts kohustatud nägema ette õigusruumi tulevikku Eestis. Riigikontrolörina sai seesama Parts kujundada oma seisukohti tuleviku meile lähenemise kohta üksnes «tagasivaates»: riigikontrolöril puudub ennetusõigus.

Kui poliitilisel ametnikul, kellest saab põhiseaduslik institutsioon, vaatab pool pead ette ja teine pool taha, siis see on nagu kahe näoga Janus Geminus, roomlaste väravate jne, sh ukseavade jumal – just paslik võrdpilt majandus- ja kommunikatsiooniministrile. Viimasele küll, peaministrile aga mitte.

Pooldanud valju korda juba tolle erakonna rajamisel, mis püüdis ühendada malakat ja avalikke asju (sest Res Publica programmi mustand oli intolerantne), jäi Parts peaministrina kuivale, saamata aru, kuidas elab see osa Eestist, mis asub Õie tänavast kaugemal. See on teine paradoks: malakas ei saa olla kunagi nii demokraatlik nagu avalik asi, mida vabariik on, seda eeldab. Kolmas paradoks seisneb selles, et kui on vaja midagi deklareerida, siis Parts seda ka teeb, ent kui on tarvis oma deklaratsiooni põhjendada, satub ta alalõpmata raskustesse. Need raskused algavad juba küsimusest, mis kui palju maksab ja kes maksab.

Näiteks 1939. aastal valminud kahekorruselise ühepereelamu ümberehitamine energiasäästlikuks maksab Tartus praegustes hindades umbes 150 000 eurot. Seda saab noorem keskealine pereinimene lubada endale ainult siis, kui ta on väga jõukas. Selliseid ei ole meil väga palju. Kummatigi ei vaielnud eraõiguses ülikooliharidusega Parts kuskil vastu mittetransparendile «Kodukulud alla!» ega näidanud ära, kui jaburalt kõlab see loosung väga paljude jaoks, kes on ligi 70, ent kellel pole niisugust raha.

Arvatavasti pole puudki, mille all metsas elada. Kui kuskil meist eemal või kõrgemal või kellegi võõra poolt on juba otsustatud, et «murrame läbi!», siis on Parts kuulekas sõdur. Kui otsust ei ole, siis otsustab Parts mitte kui sõjakaaslane, vaid nagu staabikindral ilma sõduri kogemuseta. Võib-olla Euroopa Liit nagu majavalitsus vajabki säärast mitte-nunnut.

Partsi keskkooli-aastail GAGi­s teati Eestis veel Mihhail Lermontovi luuletust «Jää jumalaga, pesemata Vene!» originaalis. Viimase veerandsajandi kestes on Eesti majanduspoliitika rajanenud mitmes valdkonnas just sellel teesil, mida rakendades unustatakse ikka ja jälle ära, et ükskõik, kuidas me ka ei püüaks pakkuda Kesk-Aasia toodangule Läänemere-äärsete sadamate turgu, jääb meie vahele Venemaa oma tariifipoliitika, siseturu range kaitsmise ning kapitali seestpoolt suunatud ekspordiga. Mis me sellele vastu seame? Kas ainult Narva jõel surnud vigase elevandi? Kui Parts ongi mõnikord mõelnud ka rahvuslikes kategooriates, siis Venemaad ta kuradile saata ei saa.

Kõik majandusministri valitsemisalasse kuuluvad valdkonnad on kas trans- või koguni interkontinentaalsed. Kõik, viimne kui üks. Isegi kohalikud teed vallavalitsusest kuni lähima surnuaiani, sest teedeehitus- ja -hooldustehnikat põhimõttel «rool kätte» Eestis ei toodeta. Samas on need valdkonnad, mille eest Parts on vastutanud või vastutab praegu, oma loomult väga inertsiaalsed: seadusloome, riigi majandusliku käekäigu revideerimine, energeetika, transport, ekspordi/impordi suhe, kommunikatsioonid. Neid ei saa suunata kuueteistkümnendale teele Pečky jaamas majandusaasta ühe kvartali piires.

Õieti on meil vaid üks hoob, millega asju nende praeguses seisus nihutada. See on tugev riik, radikaalsete liberaalide lummutis nr 1. Pikka aega on IRL oodanud seda nagu mannat taevast, väga vastumeelselt taibates, et seda saab luua ainult maa peal, meie keskel. Praegune juhtlause «Ajame Eesti asja!» on ses suhtes minu jaoks lihtsameelne, et jäetakse defineerimata, mis on asi, kelle asi see on ja mismoodi see ajamine käib. Tugev riik ei ole nagu Hugo Raudsepa Jaak Joorami kroonu või Lion Feuchtwangeri rebased viinamäel.

Tugev riik tähendab niisugust lepingulist suhet võimu ja kodanikkonna vahel, kus pooled on võrdsed, mitte aga et üks on isand ja teine alam. See 1990. aastate alguse nii südamlik ideaal on ammu paigast ära.

Kuna meil on olnud sellest Juhan Partsiga juttu, võin tunnistada, et niisuguse ideaali olemasolu on tal meeles. Segamini on tal võrdsuse ja alluvuse suhe. Seda annab paika koputada. Kuna tegemist on inimesega, kellel on väga tugev enesekaitsemehhanism, teebki ta vahest õigesti, kui eelistab pääseda eurovolinikuks nüüd, välistades nõnda kukkumist aastal 2015, mil ta ministrina enam ei jätka.

Minu arvates me ei vaja järjekordset poliitilist laipa, eriti kuna me ei oska korralikult matta juba neidki, kes praegu haisevad.

Autor oli rahvastikuminister aastatel 1993–1994 ning kultuuri- ja haridusminister aastatel 1994–1995.