Soome suursaatkonnas Washingtonis on tuba, mis on kaitstud väljastpoolt pealtkuulamise eest ning aeg-ajalt kontrollitakse, ega sinna ruumi pole pealtkuulamisseadmeid sokutatud. Helsingis, USA saatkonna uhiuues juurdeehituses on samasugune tuba.
Jarmo Mäkelä: sõpru ei kuulata salaja pealt
/nginx/o/2014/12/10/3597009t1h3161.jpg)
10. juuli 2013, 08:55
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kas sellise toa olemasolu tähendab, et Soome kahtlustab USAd, et nad luuravad meie diplomaatide järele? Või arvavad ameeriklased, et meie salakuulame neid? Jah ja ei. Kui kõik luuravad kõigi järele ja on vähemalt aeg-ajalt vägagi huvitatud, millised on teiste kavatsused, hoolitseb iga riik, et selle juhtkonnal oleks võimalus pidada vestlusi nii, et väljapoolsed ei kuule.
Soome on demokraatlik riik, kus valitsemine on avalik, kui pole just mingit seadusele tuginevat põhjust kuulutada asi salajaseks. Avalikkuse vastukaal on äärmuslikkuseni viidud privaatsuse kaitse, millest saime taas kurbnaljaka näite, kui patsiendi kutsumine arsti vastuvõtule, nimetades tema perekonnanime, kuulutati kuriteoks.
Ka USA ja Suurbritannia on demokraatlikud maad. Nendes on demokraatlikult vastu võetud riigisaladust käsitlevad seadused, kus loetletakse need asjad, millest ametikandjad ei tohi avalikult rääkida. Kes neid reegleid rikub, see on kurjategija. Kui selline tegu kahjustab oma riiki ja annab kasu vaenlastele, siis on tegemist reeturiga. Iga riik mõistab kohut oma kurjategijate ja reeturite üle – ühel või teisel viisil.
Suured riigid kulutavad luurele palju raha. Nad ei anna saladuste paljastajatele armu. Nõukogude Liidus lasti reeturid maha. Aleksander Litvinenko mürgitati. USA-le ebameeldivusi valmistanud Julian Assange ja Bradley Manning on saanud kogeda, et nende kodanikuõigused on justkui õhku haihtunud, nagu ka Mordechai Vanunu, kes paljastas Iisraeli tuumaprogrammi. Selle seltskonnaga on nüüd liitunud Edward Snowden, kes jäi Šeremetjevo lennuväljale, kui USA ta passi tühistas.
Moraali ja seaduslikkusega on neil asjadel vähe kokkupuuteid. Küsimus pole siiski kõikide sõjas kõigi vastu. Kuigi ametlikke reegleid on vähe, on aastakümnete vältel siiski juurdunud hulk härrasmehelikke kokkuleppeid, mida järgitakse vabatahtlikult. Kõige tähtsam neist on see, et sõprade järele ei luurata.
Kui USA paneb sõbralikus riigis, näiteks Soomes tegutsevasse saatkonda CIA agendi mingisse ametisse, mis on lihtsalt peamise tegevuse kattevari, siis annab USA sellest asukohamaa vastavatele ametnikele teada. Venemaa nii ei tee ning seepärast tuleb Tehtaankatul tegutsevad FSB ja GRU agendid välja selgitada vastuluure meetoditega.
Kui USA paigutab midagi ütlemata pealtkuulamisseadmeid Euroopa Liidu institutsioonidesse, millel pole isegi oma operatiivluuret, on sõbra järele luuramist puudutavat reeglit rikutud ja seletused palju ei aita. Aga ega see valdkonna asjatundjaid imestama ei pane. Eelteadmine majandussuhteid ja ettevõtteid puudutavatest otsustest või sellest, kelle sõna millistes asjades maksab, on alati väärtuslik.
USA ise suhtub sõbra järele luuramise keelu rikkumisse äärmiselt karmilt. Parim näide sellest on Jonathan Pollardi juhtum. Iisrael ostis raha ja kalliskividega sellelt USA mereväeluure töötajalt tundlikku teavet, mida USA oli kogunud, aga polnud Iisraelile edasi andnud. Aastaid kestnud luuramine lõppes Pollardi jaoks 1987. aastal määratud eluaegse vangistusega. Pärast seda on kõik USA mõjukad juudiorganisatsioonid üksteise järel palunud USA presidentidelt Pollardile armuandmist. 2002. aastal külastas Benjamin Netanyahu teda vanglas. Kõik see on olnud asjata – isegi George W. Bush ei soostunud sellele mehele armu andma.
Eurooplased on pettunud ja mitte päris ilma põhjuseta.