Küllike Rooväli: vabatahtlike riik

Küllike Rooväli. Foto: Peeter Langovits

Möödunud pühapäeva õhtul seisis Viimsis Miiduranna sadama kõrge betoonist lainemurdja peal seltskond õnnetuid inimesi. All kividel loopis laine aina rohkem puruks ilusat suurt kaatrit, mille parras üha rohkem katki kärises. Kurvad polnud mitte ainult paadiomanikud, vaid ka päästetöötajad ja vabatahtlikud merepäästjad, sest õige aeg laevukest aidata oli pöördumatult möödas.

Paadist välja roninud kolm inimest olid šokis, sest lootus, mis neil oli olnud, kui politsei ja piirivalve suur mootorpaat seiskunud mootoriga alusele hädakõne peale appi tuli, kustus iga järgmise lainega aina rohkem. Piirivalvurid olid lihtsalt kõrvalt pealt vaadanud, kuidas valge pardaga Elisabeth kividesse kandus. Nad käsutasid paadisolijatel päästevestid selga, pärisid, ega nad purjus ole, ja kui laevahukust pääsenud ise mööda libedaid muulikive kaldale ronisid, küsisid neilt ka dokumente.

Piirivalvurid tegid kõike nii nagu kästud, kusagil oli kindlasti keegi, kes neile sellise korralduse andis, kes keelas pukseerida teist paati, et nende paat viga ei saaks. Nagu hiljem teatati, ootasid piirvalvurid appi Viimsi vabatahtlikke merepäästjaid, kes oleksid pidanud nende eest selle töö ära tegema. Vabatahtlike paadid on muide väiksemad ja õrnemad. Vabatahtlikud päästsid aga samal ajal Naissaare all teist hädalist ega saanud kohe tulla.

Mäletan avalikkuse üldist šokki pärast Estonia hukku. Tol hetkel sai nii riik kui rahvas aru, et meie merepäästevõimekus on olematu, ja asuti üles ehitama süsteemi – ehitati piirivalvelaevu ja kaatreid, osteti koptereid, treeniti inimesi. Oli aeg, kui merele minnes kohtasid piirivalvureid, kes olid alati valmis aitama, kellele võis kindel olla.

Ligi aasta tagasi uppus Tallinna lahes kaater, millelt sattus vette üheksa inimest. Ja siis selgus, et päästjad pole tasemel, et politsei ja piirivalve merevalvekeskus ei suuda edastada teistele laevadele isegi elementaarset hädateadet, et nad saaks abistada inimeste otsimisel. Mäletan paati juhtinud meeste silmi, kui nad rääkisid lootusetuse tundest pärast kahte hädakõnet ja pikki ootamistunde. Tegu oli kutseliste meremeestega, nende isa oli Estoniaga hukkunud kapten Arvo Andresson. Nüüd, aasta hiljem, nägin taas samasuguseid silmi, kust vaatas vastu lootusetus.

Eesti riik tahab anda aina rohkem kohustusi ja ülesandeid vabatahtlikele. Suleme päästekomandosid ja müüme maha piirivalvelaevu. Riik püüab vabatahtlikele veeretada vara päästmist, ehkki vastav määrus näeb päästetööde lõpetamise ette siis, kui laev on ankrus või sadamasse toodud. Vabatahtlikud on tublid, aga nad ei suuda asendada riiki ja täita riigi kohustusi. Vastutus on ikkagi riigi kanda, kuni riik on olemas.

Võiks ju riigikogu ja valitsuse ka vabatahtlikest kokku panna, küll soovijaid leidub.