Tartu Ülikooli professor, õigusteaduskonna dekaan Jaan Ginter.

FOTO: Margus Ansu / Postimees

Konkurents õigus­hariduses oleks teretulnud, aga ainult sel juhu­l, kui suudetakse tõepoolest anda haridust, mis võimaldab Eestis töötada klassikalistel juris­ti ametikohtadel, nagu kohtunik, advokaat või notar – Tallinna Ülikooli 17 õppejõuga pol­e see võimalik, leiab Tartu Ülikooli õigus­teaduskonna dekaan Jaan Ginter.

Reedeses Postimehes kerkis üles vaidlus õigusteaduse õpetamise kvaliteedi üle Tartu Ülikoolis ja Tallinna Ülikoolis («Õigusõpe ajas ülikoolid teravusi vahetama», PM 05.07). Kuna Tallinna Ülikooli (TLÜ) prorektor Priit Reiska vastandus selles artiklis mitmetele minu esitatud mõtetele, selgitan teemat natukene laiemalt.

Prorektor Priit Reiskaga saab kindlasti nõustuda selles – nagu ta intervjuus ERRile mainis –, et dubleerimine on teretulnud konkurents, kui mõlemal on olemas piisavalt õppejõude ja kompetentsi ning üliõpilasi.

Lahku hakkavad meie vaated minema niipea, kui hakata hindama, kas TLÜ-l on olemas piisav hulk kompetentseid õppejõude õigusteaduse õpetamiseks. Prorektor Reiska püüab seda väita, toetudes ülikoolide õppekavade üleminekuhindamise tulemustele. Kui prorektor Reiska oleks aga lugenud üleminekuhindamise ajal tehtud ekspertide komisjoni arvamust TLÜs pakutava õigusteaduse õppekava kohta, siis ta poleks ilmselt seda teemat üles tõstnud. Ekspertkomisjoni arvamuses on sõna-sõnalt kirjas:

«Eestis kehtivat õigust õpetavad isikud ei ole õpetatavates valdkondades sisuliselt arvestatavaid teaduspublikatsioone avaldanud, mis koos asjaoluga, et osa õppejõude õpetab samaaegselt üsna mitut ja sisu poolest erinevat distsipliini, tekitab küsimusi õppe läbiviimise kvaliteedi osas.»

Ning: «Eestis juristi haridust eeldavatel klassikalistel erialadel (advokaat, kohtunik, notar, pankrotihaldur, prokurör) töötamiseks ei anna hindamiseks esitatud õppekavade läbimine komisjoni hinnangul piisavat ettevalmistust.»

Kuidas siis TLÜ õigusõppe aluseks olev eraülikool Akadeemia Nord nii hävitava hinnangu järel lõppkokkuvõttes ikka positiivselt hinnatud sai? Ekspertkomisjon oli ka selles osas avameelne:

«Komisjon on võtnud teadmiseks ka informatsiooni, et kool on alustanud käesoleva aasta aprillis ühinemisläbirääkimisi Tartu Ülikooliga ning arvestab seda hinnangute kujundamisel.»

Üleminekuhindamise ajal tõesti käisidki Nordi läbirääkimised Tartu Ülikooliga liitumise tingimuste üle. Kahjuks ei olnud Akadeemia Nord juhtkond nõus Tartu Ülikooli pakutud liitumistingimustega, kuna need nägid ette, et Nordis tuleks hakata kinni pidama täpselt sama kõrgetest kvaliteedinõuetest nagu Tartu Ülikooli teisteski üksustes. Nordile ei olnud sellised nõuded vastuvõetavad ja seetõttu jäi ka liitumine katki ja Tartu Ülikool ei ole saanud pakkuda Nordi õppekavale seda tuge Eesti õiguse õpetamisel, mida üleminekuhindamise tegemisel eeldati.

Kuid vaatame ka päris otse arvude peale. TLÜ kodulehel on kirjas, et õigusteaduse õppekava pakutakse 17 õppejõuga. See on kaks korda vähem kui Umeå ja Rova­niemi õigusteaduskondades (33 õppejõudu). Ning kui arvestada, et me tahame õigusharidust pakkuda ikk­a pigemini Uppsala (114 õppejõudu) ja Helsingi (140 õppejõudu) tasemel, siis tuleb tunnistada, et isegi Tartu Ülikooli õigusteaduskonna 61 õppejõudu ja teadurit on veel selgelt miinimumtase, kust allapoole enam minna eriti ei tohiks.

Ning kui vaadata teaduspotentsiaali, siis Eesti Teadusinfosüsteemi andmetel on TLÜ õigusakadeemiaga seotud vaid 61 teaduspublikatsiooni võrrelduna näiteks TÜ õigusteaduskonna 2112 teaduspublikatsiooniga.

Mida siis võiks Tallinna Ülikool oma õigusteaduse õppekavaga ette võtta? Ilmselgelt ei ole mõistlik pakkuda õppekava, mis üliõpilastele kuulutab, et antakse ettevalmistus töötamaks juristi akadeemilist kõrgharidust nõudvatel ametikohtadel, aga ekspertide arvamuse kohaselt Eestis juristi klassikalistel erialadel töötamiseks ikka piisavat ettevalmistust ei anta. Seega õppekavaga jätkamiseks oleks kindlasti vaja kaasata täiendavaid õppejõude. Kuid arvestada tuleb, et Tartu Ülikooli õigusteaduskond kahjuks Tallinna Ülikoolile nende õppekava rahuldavale tasemel tõstmiseks abi anda ei suuda, kuna meil ei jää omaenda õppekavade pakkumisest õppejõude üle.

Kas üldse võiks Eestis olla kasu kahest erinevast õigusteaduse õppekava pakkujast? Õigusteaduse õppekavade puhul tuleb silmas pidada, et Eestis on põhilised juristiametid seaduse tasemel reguleeritud kvalifikatsiooninõuetega kutsed. Kohtute seadus, prokuratuuriseadus, notariaadiseadus ja advokatuuriseadus seovad nendeks juristiametiteks vajaliku kvalifikatsiooni taseme õigusteaduse magistri tasemega. Seetõttu on Eestis vajalik, et õppekavade arendamisel jälgitaks, et õigusteaduse magistriõppe õppekava läbinutel oleks olemas akadeemiline ettevalmistus asumaks lõpetamise järel tööle kohtuniku, prokuröri, notari või advokaadina.

Muidugi oleks konkurents õigushariduse pakkumise alal teretulnud. Kuid siiski ainult siis, kui meil Eestis on selleks olemas piisav ressurss. Praegu kipub olema olukord selline, et arvestataval tasemel õigusteaduse õpetamiseks jätkub Eestis ressurssi ainult ühe ülikooli jagu.

Muidugi oleks võimalik seda ressurssi kuidagi kunstlikult killustada ja jagada seda konkurentsi tekitamiseks eri ülikoolide vahel, aga sellise lahenduse tagajärjeks oleks konkurents kahe nõrga õppekava vahel, mis kumbki ei suudaks pakkuda rahuldaval tasemel õigusharidust. Seega viljaka riigisisese konkurentsi tekkimist õigushariduse pakkumise alal tuleb ilmselt veel mõnda aega oodata, see saab võimalikuks alles pärast selleks piisava hulga õigusteadlaste ettevalmistamist.