Peeter Espak: Egiptuse demokraatlik pööre

Peeter Espak Foto: Erakogu

Egiptuse rahva enamik, opositsiooni eestvedajad ning armee pigem kaitsesid demokraatiat Moslemi Vennaskonna eest, kes oli seaduslikus vaakumis saanud küll mandaadi riik uuesti üles ehitada, kuid ebaõnnestus selles täielikult, leiab Tartu Ülikooli Orientalistikakeskuse vanemteadur Peeter Espak.

Egiptuses eelmisel nädalal aset leidnud sündmusi ei tohiks nimetada sõjaliseks riigipöördeks, vaid eelkõige oma riigi valitsemisnorme rikkunud presidendi ja tema kaaskonna Egiptusele omasel moel demokraatlikult võimult eemal­damiseks. Ka läänelikus demokraatiaruumis on tihtipeale toimunud riigipeade tagandamisi.

Esmalt tuleb loomulikult meelde USA presidendi Richard Nixoni sunnitud tagasiastumine aastal 1974. Lähipiirkonnast aga Leedu riigipea Rolandas Paksase tagandamine konstitutsiooni ja ametivande rikkumise eest aastal 2004. Keegi ei nimeta neid sündmusi ebaseaduslikeks riigipööreteks hoolimata sellest, et demokraatlikult valitud riigipea pidi oma ametipositsioonist riigis tegutsevate teiste seaduslike organite nõudmisel loobuma.

Jaanuaris 2011 alanud rahutused president Hosni Mubaraki vastu olid juba toona tingitud eelkõige raskest majandusolukorrast ülerahvastatud ja niigi vaeses Egiptuses, mida võimendas veelgi juba mitu aastat kestnud ülemaailmne majanduskriis. Vana valitsuse vastu lahvatanud pahameel tulenes eelkõige sellest, et riigiaparaat, mida inimeste mõtetes eelkõige seostati Mubaraki nime ja näoga, ei suutnud raskenenud olukorras pakkuda ei majanduslikke ega ka poliitilisi lahendusi ning lihtrahva eluolu muutus iga kuuga kehvemaks. Veebruari keskpaigaks võttis kontrolli olukorra üle enda kätte Egiptuse armee moodustatud nõukogu, et tagada stabiilsus üleminekuperioodi kestel, mis pidi lõppema demokraatlike valimistega ning uue põhiseaduse kinnitamisega. Mubarakil oleks võib-olla rahutuste alguses olnud veel võimalus auga taganeda ja jätta riigi reformimine uute inimeste kätte, kuid selleks puudus tal piisavalt riigimehelikku ettenägelikkust.

Sarnases olukorras oli kaks aastat hiljem nüüdseks juba endine president Mohamed Morsi, kes oli saanud võimule üpriski rohkelt segadusi ja skandaale näinud madalavõitu osalusprotsendiga valimistel (lõppvoorus 51,7 protsenti häältest vastaskandidaadi Ahmed Shafiki 48,3 protsendi vastu). Morsile anti nii armee kui opositsiooniliste liikumiste poolt palju võimalusi kui ka piisav aeg, et oma eksimusi korrigeerida ning asuda koostööle teiste Egiptuse poliitiliste liikumistega.

Ka kohtuvõim andis selgelt mõista, et otsuste langetamisel ja uue põhiseaduse koostamisel tuleb lähtuda mitte ainult ühe ja egiptlaste enamiku poolt mittetoetatud islamistliku partei eelistustest, vaid kogu riigi edasistest huvidest. Tegelikkuses soovisid nii armee kui ka suurem osa opositsiooni jäänud parteisid (sunniitliku) teokraatia ehitamise peatamist. President Morsi ja Moslemi Vennaskond aga loobusid kompromissidest.

22. novembril 2012 deklareeris Morsi, et presidendil on õigus revolutsiooni ja rahvusliku ühtsuse kaitseks kasutusele võtta ükskõik millised abinõud vastavalt oma äranägemisele, muu hulgas peatas ka kohtute õiguse takistada või vaidlustada presidendi tehtud otsuseid kuni uue põhiseaduse kehtima hakkamiseni. Sisuliselt võttis see presidendivälistelt jõududelt ära igasuguse võimaluse osaleda reaalselt nii uue põhiseaduse koostamisel kui ka üleüldises riigi suunamises.

Endine Rahvusvahelise Aatomienergia Agentuuri juht, Nobeli rahupreemia laureaat ja laupäeval Egiptuse uue peaministrina välja käidud Mohamed ElBaradei kommenteeris samal päeval Twitteris Morsi otsust järgnevalt: «Täna Morsi usurpeeris kogu võimu riigis ja nimetas iseennast uueks Egiptuse vaaraoks. See on suur löök revolutsioonile, millel võivad olla tõsised tagajärjed».

Morsi ja islamistide esitatud ning islamiseaduse ja ka islamiteaduse riigi suunamisel normiks sisse seadnud konstitutsioon võeti siiski eelmise aasta lõpus rahvahääletusel vastu vaevalt 33 protsendi hääletusõigusega kodanike osalusel, kuigi ligi 2/3 poolthäältega. Kogu selle segaduse käigus, kus riigi erinevad poliitilised jõud alles olid organiseerumas, kus armee kaasabil oli suudetud säilitada siiski mingisugune stabiilsus ja kord, olid Egiptuse majanduslikud probleemid aina süvenemas.

Uudiseid kasvõi kristlaste vastu toime pandud vägivallategudest ja mõrvadest saabus pidevalt. Kulutulena levis äärmuslus ja vägivald ka Süüria valitsusvastaste rühmituste seas. Morsi ise aga õhutas islamiste Süüriasse uskmatute vastu pühasse sõtta minema, millest tulenevalt nägi oletatavasti ka USA Moslemi Vennaskonda oma liitlasena nõrgestamaks nii Süürias kui Iraanis võimul olevaid šiiite. Vabariiklasest USA senaator John McCain on juba nõudnud, et USA lõpetaks Egiptuse armee toetamise, kuna sõjavägi kukutas võimult rahva valitud presidendi.

Lisaks täielikule ebaõnnestumisele Egiptuse eri poliitilise ja usuliste rühmituste koostöö arendamisel ei suutnud president Morsi administratsioon majandust mingilgi moel päästa. Egiptus seisis täieliku majanduskrahhi äärel, kusjuures ainsa lahendusena kõikide probleemide vastu oli pakkuda usk ja laen IMFilt. Presidendivastased jõud kogusid väidetavalt üle 20 miljoni allkirja Morsi tagandamiseks (ligi poole rohkem, kui talle presidendivalimiste teises voorus võidu toonud ca 13 miljonit poolthäält) ning juuni alguse meeleavaldused Morsi valitsuse vastu võisid mõningate hinnangute kohaselt olla maailma ajaloo ühed suurima osalejate arvuga rahvaalgatuslikud väljaastumised.

Kui võtta aluseks põhimõte, et demokraatia tähendabki kõigest rahva õigust kord 4–5 aasta tagant valimiskastidesse oma sedel poetada ning riigi kohtud ja jõuorganid peavad seeläbi silma kinni pigistama nii kahtlaste kui ka ebaseaduslike otsuste ees, alla neelama asjaolu, et riik on majanduslikult ja ühiskondlikult kokku varisemas, võiks tõepoolest väita, et Egiptuses toimus ebaseaduslik riigipööre.

Lähtudes aga sellest, et valitseja legitiimsuse säilimiseks peab ta olema võimeline riiki ka tegelikult juhtima ning austama nii opositsioonis olevate liikumiste olemasolu kui ka teisi seaduslikke organeid, võib asju hinnata hoopis teise vaatenurga alt. Rahva enamik, opositsiooniliste liikumiste eestvedajad ning armee pigem kaitsesid demokraatiat liikumise eest, kes oli seaduslikus vaakumis saanud küll rahvalt mandaadi riigi uuesti ülesehitamiseks, kuid ebaõnnestus selles täielikult.  

Postimehes 10. veebruaril 2011 avaldatud artiklis «Moslemi Vennaskond – hunt lambanahas» kirjutasin, juba enne Mubaraki tagandamist, et koostöö liikumistega, kelle sihiks on eelkõige teokraatliku riigi loomine ja oma ainukehtiva tõe maksvusele seadmine demokraatlikel valimistel, ei tohiks olla heakskiidetav. Kuigi suur osa erialateadlasi nii Eestis (näiteks Vladimir Sazonov, Otto Jastrow jt) kui mujal maailmas on argumenteeritult väljendanud oma skepsist islamistlike liikumiste plaanide või ka suutlikkuse kohta, võttis arvestatav osa läänelikest intellektuaalidest toimuvat kui tõeliselt demokraatlikku ja inimõigusi austavat revolutsiooni.

Näiteks politoloog Alar Kilp avaldas 30. märtsil 2011 ajalehes Eesti Kirik («Lähis-Idas järjest paremaks») järgneva prognoosi: «Kas islamistid kasutavad ära võimalust, et kehtestada sallimatut teokraatlikku korda? Kõik märgid viitavad risti vastupidisele. […] Moslemi Vennaskond ei ürita saada Egiptuses presidendiametisse kedagi enda seast või saavutada võimalikult suurt esindatust parlamendis.» Ühtlasi järeldas Kilp: «Läänelikku demokraatiat meenutava valitsuskorra tekkimist on araabia maades kaua oodatud ning nüüd on kodanikuühiskonna algatused kandmas esimesi vilju.»

Nagu nüüd juba ajaloost teame, siis 6. juunil 2011 registreeriti Moslemi Vennaskonna poliitilise jõuna Vabaduse ja Õigluse Partei, kes andis teada oma kavatsustest kandideerida kõikidel tulevatel valimistel.

Kuna vennaskond oli suurim valitsusväline liikumine Egiptuses, omas aastakümnete pikkust kogemust organiseerimistöös, põrandaaluses võitluses ja agitatsioonis, oli uue partei registreerimisega juba selge ka valimiste võitja. Seda oludes, kus suuremal osal üpriski vaestest ja paiguti ka ilma hariduseta egiptlastest polnud kogu elu jooksul mitte ühtegi kokkupuudet vabade valimistega ega ka arusaama sellest, mis üldse on kodanike ühendus või poliitiline liikumine.

Olukorras, kus islamistid olid liikumas teokraatia poole ning riigi majandus oli hävinemas, oli presidendivastastel jõududel ja armeel kaks valikut: kas jääda kogu protsessis pealtvaatajaks ja loota, et äkki järgmised võib-olla toimuvad valimised toovad kaasa uued tuuled, või asuda kaitsma Egiptuse rahva turvalisust, riigi püsimajäämist ja seaduslikkust.

Tulevikku pole mõtet ennustada, aga võib-olla on ka Egiptuse riigi ja rahva tulevik nüüd vähemalt olemas ning lähema kümnendi jooksul suudetakse alus panna toimivale poliitilisele süsteemile.

Pärast presidendi võimult tagandamist juubeldasid Egiptuses kümned miljonid inimesed ja usalduse taastumist Egiptuse majanduse tuleviku vastu näitas ka Kairo börsi rohkem kui 7-protsendiline tõus 4. juulil – seda oludes, kus tänavatel valitses kaos ja isegi rahvusvahelised uudis­kanalid ei osanud veel täpselt öelda, mis õigupoolest Egiptuses toimumas on.

Hoolimata kõikidest võimuvahetuse positiivsetest efektidest, on tulevik endiselt ebakindel ning sõltub suuresti Egiptuse armee ühtsusest ja populaarsusest rahva seas. Nüüd ka Kairos saadikut omaval Eestil ei ole aga ühtegi põhjust meisse mittepuutuvas tülis pooli või soosingupartnereid valida, vaid pigem keskenduda teadus- ja ärisuhete arendamisele Egiptuse taasloodava riigiga, mis oleks ühtviisi kasulik mõlemale.