Kaks aastat ja neli kuud tagasi tabas Jaapanit ajaloo võimsaim maavärin ja sellele järgnenud erakordne tsunami. Surma sai ligikaudu 18 000 – 19 000 inimest (täpselt pole siiani teada, sest kõiki kadunuid pole leitud), täielikult hävis ligi 200 000 hoonet, ligi miljon hoonet sai erinevaid kahjustusi.
Tsunami ja maavärin olid võimsad, kuid meedias, nii Eestis kui igal pool mujal, täitsid järgnevad kuud hoopiski õuduslood Fukushima tuumakatastroofist. Mäletate veel seda? Õudne. Kohutav. Tuhanded hukkuvad, sajad tuhanded saavad vähi, kohe plahvatab, hullem kui Tšernobõl, hullem kui Hiroshima, inimesed, loomad ja taimed, kõik-kõik-kõik saavad kiirgusest kahjustatud, surevad, närbuvad, hukkuvad. Selle aasta esimesel poolel on lõpuks valminud kaks suurt uuringut, mis kajastavad Fukushima tuumajaama tabanud õnnetuse tagajärgi. Ühe autoriks Maailma Terviseorganisatsioon (WHO) ja teise panid ÜRO teaduskomisjoni jaoks kokku kaheksakümmend teadlast paljudest riikidest.
Tulemused? Fukushima – ei ühtegi surnut, ei ühtegi haavatut, kiirgusest tingitud oht haigestumiseks või vähi saamiseks on olematu. Tappis maavärin, tappis tsunami, surma saadi ka evakuatsiooni tõttu (umbes 1000 hukkunut kantakse evakuatsiooni arvele), aga kiirgus – ei midagi. Sisuliselt II maailmasõja järgne tehnoloogia, 40 aasta vanune reaktor ja ainulaadne kombinatsioon erakordsest maavärinast ning tsunamist, aga kohutavad ennustused ei täitunud.
ÜRO komisjon ei suutud tuvastada isegi haiguste ja vähiriske, WHO siin üht-teist ikkagi leidis. Näiteks ennustas WHO, et kilpnäärmevähi saamise oht, mis muidu on elu jooksul 0,7 protsenti, võib Fukushima reaktori kõige lähemal olevate ning nooremate asukate jaoks tõusta 1,25 protsendi peale (see on siis eluea jooksul haigestumise risk). Ka pärast Fukushimat on tuumaenergia kõige ohutum ja keskkonnasõbralikum energiatootmisviis.
Kõike eelnevat ei ole välja toodud selleks, et öelda: Fukushima oli tühiasi. Et tuumaenergia riske ei peaks mõõtma ega analüüsima. Et sellest ei peaks rääkima. Vastupidi, tuleb rääkida. Asi on selles, et see, mis Fukushimale järgnes, oli rumalus.
Mitu kuud köeti meedia vahendusel paanikat. Paljud riigid – parim näide Saksamaa – tegid tuumaenergia küsimuses kannapöörde. Aga millise info põhjal need otsused tehti? Nagu nüüdseks on selgunud, mitte millegi pealt, lihtsalt hetkeemotsioonide najal tehti väga olulisi, pikaajalisi ning väga kalliks minevaid otsuseid. Kui Fukushimast üldse midagi õppida, siis just seda, et hoidke pea külmana ning võtke aega otsustamiseks. Kaaluge rahulikult. Kui teete midagi, mille mõjud ulatuvad aastakümnete taha, ei ole palju võtta paar aastat mõtlemiseks, uurimiseks ja analüüsimiseks.
Ma ei ole originaalne, ülaltoodud jutt põhineb suuresti välismeedias kirjutatul, aga mingil põhjusel emotsioonid ikkagi võidavad ja rahulik arutelu kaotab.