Rainer Vakra

FOTO: Peeter Langovits

Riigikogu keskkonnakomisjoni liige Rainer Vakra muretseb prügimajanduses ühtse tegevuskava puudumise ja investeeringute läbimõtlematuse pärast Eesti riigis.

Eesti Energia on oma uhiuue jäätmepõletustehasega pannud sisse prügimajanduses tagurpidikäigu. Kõik prügi pimesi ahju. Nagu kiviaja koopainimesed, kelle jaoks on tuli püha ja puutumatu. Ja kuna eestlased piisavalt jäätmeid ei tooda, toome prügi lausa Soomest ja Suurbritanniast juurde. Kõige selle tulemuseks on paberite järgi roheline energia, mille maksab kinni iga Eesti elektritarbija. Lisaks selgub, et hirmkallilt rajatud europrügilad seisavad jõude ja ootavad lausa sulgemist. Kuidas see on võimalik? Kes vastutab rumalate investeeringute eest?

Tulenevalt seadusest maksab riik prügipõletajale toetust 0,032 eurot ühe kilovatt-tunni elektrienergia eest. Ligikaudsete arvestuste järgi võib öelda, et keskmiselt lisab Iru igale tarbijale umbes 10 eurot aastas. Selline n-ö Eesti Energia tellitud seadusemuudatus tehti majandusminister Partsi eestvedamisel ajal, kui tuli otsustada Iru jäätmeploki rajamine. Praktikas kvalifitseerub sellele nüüd ja tulevikus ainult Eesti Energia, sest põhimõtteliselt on sarnaste jäätmepõletusplokkide rajamine Eestisse välistatud. Näiteks kui Iru jäätmepõletus toimub 8000 h aastas ja selle võimsus on 17 MW/h, maksavad tarbijad kokku 4,532 miljonit eurot aastas. Kogu Irule antav toetus jagatakse ühtlaselt kõigi era- ja tööstustarbijate peale ära Eesti Energia võrguteenuse arve kaudu.

Tegelikult liigitatakse Eesti Energiale antud toetus riigiabiks, millel on konkurentsi kahjustav mõju ja sellega kaasnev rahaline kulu elektritarbijale. Sellise riigiabi andmise peab heaks kiitma Euroopa Komisjon, kes langetab otsuse, kas tegemist on lubatud või lubamatu tegevusega selle aasta jooksul.  Olukorras kus üks koalitsioonierakond on lubanud kodukulude langetamist, tekib küsimus, miks majandus- ja kommunikatsiooniministeerium Eesti Energiale plaanitavat riigiabi nii kiivalt Brüsselis kaitsmas käib.

Lisaks otsesele toetusele, mille maksavad kinni kõik elektritarbijad, tekib küsimus, kas keegi üldse vastutab rumalate investeeringute eest või mitte. Esiteks peab märkima, et olemasolev Iru jaam otsustati rajada teadmises, et Eestis tekib 500 000 tonni olmejäätmeid aastas. Hiljem aga selgus, et olmejäätmete tegelik teke on ligi 260 000 tonni aastas. Tulemuseks on riigiettevõtte poolt kogemata või teadmatusest 105 miljoni euro eest rajatud ülevõimsusega jäätmepõletusplokk, mille toitmiseks ongi vaja jäätmeid importida. Praeguseks on teada, et Eesti Energia Iru jaam on võitnud hanke Soomes Turu piirkonna olmejäätmete põletamiseks mahus 24 000 tonni järgneva kahe aasta jooksul. Konkursil osaleti vahendajate kaudu. Sellise koguse prügi «tootmiseks» läheks nõmmekatel aega umbes 3,5 aastat. Lisaks on Eesti Energia saanud loa importida Suurbritanniast 30 800 tonni olmejäätmeid. Kogus on võrdne Tartu ja Pärnu linnade summaarse aastase prügitekkega.

Teiseks kadus olmeprügi ladestamise vajadus kiiremini kui riigijuhid seda arvata oskasid. Kunagisest 220 olmeprügihunnikust oleme tänaseks jõudnud viie kalli europrügila rajamiseni. Aga juba praegu võib öelda, et vaja oleks ühte, äärmisel juhul kahte segaolmejäätmete prügilat terve Eesti kohta. Läbimõtlematult on riik loonud ülevõimsuse ka prügilate puhul, kasutades ELi maksumaksja tasutud abirahasid. Prügilate rajamisse pandi ligi 13 miljonit eurot abirahasid, millele lisandusid omanike ja kohalike omavalitsuste omafinantseeringud. See on kurb näide, kuidas Eesti jäätmemajanduses puudub ühtne tegevuskava ning raha lihtsalt lennutatakse tuulde.

Samamoodi jätkates saab keskkonnahoidlikust mõtteviisist ja olmejäätmete sortimisest ajalugu. Jäätmete energiakasutus on jäätmehierarhias ainult üks aste parem kui ladestamine. Samas, kui turul on doteeritud ülevõimsus, pole majanduslikult mõttekas jäätmeid liigiti koguda. Kui Eesti elektritarbijad peavad veel kinni maksma jäätmete masspõletuse ning segaprügi käitlemise hinnad kohalikul turul langevad, kaob sortimise majanduslik mõttekus. Tänapäeval teab iga lasteaialaps, et isegi vanaema juures peab hoolikalt vaatama, mida pliidi alla panna. Ainult kiviajal läks lõkkesse kõik, mis põles.

Praeguse ebamõistliku olukorra lahenduseks on lihtne võimalus: tuleb lõpetada elektritarbijatele kohustuslik Eesti Energia toetamine. Jäätmepõletuse toetuse kaotamiseks ja madalamate kodukulude saavutamiseks piisaks vaid kolme, 2007. aastal Partsi poolt seadusesse kirjutatud sõna kustutamisest. Ainult siis pääseb Eesti elektritarbija Soome ja Suurbritannia prügi põletamisest ja lisaks veel selle kinnimaksmisest. Kodukulude alandamine peab olema reaalne eesmärk, mitte lihtsalt reklaamlause enne valimisi, mis valimistejärgsel päeval kohe unustatakse.