Juhtkiri: Egiptuse mõistatused

Olukord Egiptuses on rahutu. Foto: SCANPIX

Väga raske on kommenteerida – nii võiks kokku võtta USA ja Euroopagi tipp-poliitikute eilsed ütlused Egiptuses toimunud riigipöörde kohta. Suu on juba ammugi vett täis neil, kes kohe araabia kevade sündmuste alguses – kahe ja poole aasta eest – kuulutasid lääneliku demokraatia jõudmist araabia maailma. Justkui nendele ninanipsuks võitis aasta eest Egiptuses vabad valimised Moslemi Vennaskond, mille põhimõtteid suudab liberaalse demokraatiaga seostada vaid viisakusele sunnitud diplomaadikeel.

Värsked sündmused esitavad aga väljakutse neile, kes pärast islamistide võitu «no näete nüüd» ütlesid. Uued protestid algasid eelmise aasta lõpus siis, kui Moslemi Vennaskond surus läbi oma ideoloogiast lähtuva põhiseaduse, jättes teised kaasamata, nende seisukohad arvestamata ning president Morsi üritas ka vastavalt käituda. Liberaalse demokraatia alge on selles 80 miljoni elanikuga riigis siiski olemas.

Omaette pähkli annab pureda seegi, et riigipöörde viis läbi sõjavägi. Tõsi küll, protestijate toetuseks, verevalamiste ärahoidmiseks ja võib-olla on sellel sammul ka egiptuse rahva enamuse toetus. Naljatamisi võib ju öelda, et Egiptuse armeel on varsti harukordselt suured kogemused vabade ja demokraatlike valimiste korraldamisel ja nad võiks ses asjas hakata teistele nõu andma, aga … Kui mitut katset on vaja? Ja kas «õige» lõpp on see, et rahvas teeb viimaks kindralitele meelepärase valiku? Nagu aru saate, oleks see ka demokraatia lõpp.

Iga terve talupojamõistusega inimene saab aru, et kui sõjavägi võtab ametist maha seaduslikult valitud riigipea, siis see ongi sõjaväeline riigipööre. USA ja Euroopa Liidu tipp-poliitikud ei saa aga niisugust sõna kasutada, sest siis ei tohiks läänemaailma reeglite ja üldise arusaamise järgi eile ametisse astunud Egiptuse valitsusele abi anda. See tundub ja kahtlemata ongi kahepalgeline lähenemine, ent sellel on mitu mõtet.

Hirm ennustamatu suunaga muutuste ees – püüd stabiliseerida – on küllap kõige tähtsam tegur. Kui abiraha andmine lõpetada, kukuks Egiptuse senine majanduselu (pauguga?) kokku. Küllap just abist sõltumise tõttu polnud president Morsi välispoliitikas nii radikaalne kui ühelt Moslemi Vennaskonna liikmelt oleks võinud oodata.

Teiseks annab protestide olemus siiski lootust, et on olemas tahe liikuda sekulaarse elukorralduse ja demokraatia poole ning mitte valida paduusklikku suunda – seda araabia maailma suurima rahvaarvuga riigis. Kolmandaks annab ka eilne asjade käik vähemalt lootust, et Egiptuse eliit mõistab demokraatlike institutsioonide ja võimude lahususe ning ka vähemustega arvestamise mõtet.

Pakume siinkohal araabia kevadele ühe õnnestumistesti. Võidetud on siis, kui Egiptuses käib tuline valimisvõitlus, aga pärast häälte lugemist surub kaotaja võitjal kätt ning saab (täiesti) kindel olla, et uus jõukatsumine tuleb kindlasti ja kindlaksmääratud ajal – nagu Eestis, nagu Norras, nagu USAs.