Rein Veidemann

FOTO: Peeter Langovits

Küüditamise aastapäeval 14. juunil ilmus Sirbis filmimehe Enn Säde «Kaks tavalist imelikku lugu», millest esimeses räägitakse Kūolka liivlasest kaluri Aleks Fridrihsoni, tema naise Irma ja poja Jooni küüditamisest. Irma lausub vastuseks oma ema küsimusele, kas ta tuleb tagasi: «Tulen, oota vaid, tulen tagasi ... antagu mulle kas või viiskümmend aastat vangistust, ainult ma tahan ükskord näha veel oma isamaad.» Irma põgenebki Siberist – hiljem küüditakse ta uuesti! –, aga ta ei leia enam kedagi eest, kes teda ootaks. «Ainult see maa ja meri. Ei kedagi ootamas,» ütleb Irma Enn Sädele, kes jäädvustab selle filmis «Liivlaste lood».

Sirbi toimetus lisab postskriptumiks: «2. juunil suri Kanadas 103-aastasena viimane liivi keelt emakeelena kõnelenud inimene, liivi keelejuht ja luuletaja Griselda Kristiņ (sünd Berthold).» 2009. aasta veebruari lõpus suri arvatavalt viimne liivi keele emakeelne kõneleja Lätis, Viktor Berthold. Ta sängitati mulda Kuramaal liivi rannakülas Kūolkas, mida võib pidada meie lähimate hõimlaste «viimseks linnaks». Kuigi mullu sügisel ilmus Tiit-Rein Viitso ja Valts Ernštreitsi koostatud «Liivi-eesti-läti sõnaraamat», mida Ernštreits peab liivi keele jaoks ajalooliseks pöördepunktiks; kuigi paarisada nüüd juba kakskeelset liivlast ühendab Liivlaste Ühing ja Liivi Kultuuri Keskus ning kodulehekülg internetis, on raske ette kujutada juba kauges minevikus väikesearvulisena elanud, ent tervele Põhja-Lätile ja Lõuna-Eestile Liivimaa nime andnud rahvakehandi taastumist määrani, mis on vajalik kogu kultuuripüramiidi toimimiseks.

Liivlaste nooremale põlvkonnale pöialt hoides mõtlen ma ikka ja jälle ka eestlastele. Vähene lisandumine, mida nüüd veel võimendamas massiline majandus- või parema elukeskkonna otsingutest lähtuv pagulus, viib keelelis-kultuurilise hõrenemiseni. Kurdetakse, et kontsertidele ei jagu rahvast, raamatutele lugejaid. Aga kui ollakse tuhandete kaupa lahkutud, kust siis need kultuuris osalejaid võtta. Kui maa-asustuses endas tekivad valged laigud, siis lahtub ka kohavaim. Jah, teatri- ja koorikultuur õilmitsevad, luuakse muusikat ja kirjandust, eesti keel valitseb veel koolis – võiksime olla rahul. Aga ma räägin kandjaskonnast, kultuurikehast. Kui mahukas peab see olema, et toimiks edasi- ja tagasisidestus? Kas oleme lähenemas piirile, kus nii mõnegi kultuuriorva täitmise võimatus osutub pöördumatuks? Sest pole lihtsalt kogust, mis läheks üle kvaliteediks.

Ma tean, et need küsimused jäävad siiasamasse. Suur suvi ju. Kes viitsib muretseda. Ometi, kui sügisel jälle kokku tullakse ja uusi valitsejaid valima hakatakse, on minu meelest kõigi poliitikate nurgakiviks see, mida võetakse ette, et Eesti oleks eestlastele endile prestiižne elamiseks, järeltulijate sünnitamiseks, kultuuri viljelemiseks. Et ei juhtuks ühel päeval nii, nagu liivi naise Irmaga: «Ainult see maa ja meri. Ei kedagi ootamas.»