Jarmo Mäkelä: üks tont kollitab Euroopas

YLE välistoimetaja Jarmo Mäkelä. Foto: Peeter Langovits

Euroopa majanduslikku edu ja eurooplaste õnne kollitab üks tont – liitriigiks arenemise tont. Soome presidendi kärajatel Kultarantas räägiti sellest palju. Olles tüdimuseni kuulanud nii poolt kui vastu esitatud jorinaid, pakkus üks kärajate kogenumatest osalejatest, et nüüdsest peale tuleb igaühel, kes kasutab sõna «liitriik», kohe ära seletada, mida ta selle all silmas peab. Selle peale lõppesid jutud liitriigist lihtsalt ära.

Tõsi, föderalismist ei räägi ainult soomlased. Andunud föderalistid, keda Soomes on vaid mõni üksik, räägivad sellest kui teest paradiisi. Euroopa liitriik oleks kui inimkonna arengu viimane sõna, ühiskondliku olemise kõrgeim vorm. Rahvaste ja rahvuste vastuolud lahendatakse rahumeelselt, võrdõiguslikkus saab tõeks.

Tasuta siiski paradiisi ei pääse.  Esmalt peaksid kõik sobituma samasuguste sotsiaalsete raamide ja ühiskonna mudelitega, loobuma omapärastest lahendustest ühise huvi nimel, hülgama igivanad tavad ja võtma omaks uued, moodsad väärtused. Loomulikult tuleb ikkagi säästa ja seada suu seki järgi. Ja eelkõige tuleb õppida täitma Brüsselist tulevaid määrusi sõnakuulelikult ja täpselt, sest seal on ju kogu tarkus.

Kas see kõlab tuttavalt? Soome rahvasuu väljendas seda painet üksikisikule sadade aastate jooksul ühe lausega: kannata, patune, kannata, siis saad kirkama krooni. Bolševikel oli ideaalide saavutamiseks maalähedasem vaatenurk: paradiisi, st kommunismi, jõutakse siis, kui teel olevad takistused – vale meelsusega inimesed – on esmalt likvideeritud.

Iga terve mõistusega inimene saab aru, et niisugune utopistlik liitriik ei saa tõeks, ei Euroopas ega kusagil mujal. Sama keelt kõnelevad rahvad loovad liitriike ning ühist ohtu tajuvad riigid riikide liite, aga Euroopa Ühendriike ei ole ega tule. Suured liikmesriigid ei ole sellise asjaga nõus ning viimaks lükkaks ühendriigistamise idee tagasi Saksamaa põhiseaduskohus.

Miks siis ikkagi sellest asjast suure innuga räägitakse? Seepärast, et Euroopas on toimumas täpselt vastupidine areng. Inimesed keeravad Euroopa Liidule selga ning tõmbejõud, mis veel aastakümne eest oli vaieldamatu, on kuhtumas. Lubadus, et tuleb majanduskasv, lükkub aasta-aastalt edasi ning Euroopa vaevaga sünnitatud, poole sajandi vältel heaolu suurendanud konstruktsioonid nagisevad.

Euroopas on terve hulk poliitilise reaalsustaju kaotanud tipptaseme mõjutajaid, kelle meelest on ebasoovitavate arengute põhjus vaid see, et integratsiooni aeda on lastud teha rahvuslikke auke, kustkaudu põrsad paha peale lähevad ning et bürokraatia tipus troonijate tegutsemisõigust on mõõdutundetult piiratud. Kui vaid neist asjadest lahti saaks, siis oleks paradiis juba käeulatuses. Seda puhastust nad kutsuvadki «föderalismi arenguks».

Ainsad inimesed, kellele nad niisuguste juttudega teene osutavad, on föderalismi andunud vastased. Neil on õigus, kui nad ütlevad, et liitriik ei saa mitte kunagi Euroopa Liidu kodanike toetust. Aga nad eksivad, kui arvavad, et föderalismi tont luurab iga nurga taga – ja eriti valel teel on nad olles vastu kõigile uuendustele selle põhjendusega, et nende tegemine teenib arengut liitriigi poole.

Just sellistest hoiakutest oli jutt, kui peaminister Jyrki Katainen sellel kevadel tõdes, et äärmusliikumised on kaaperdanud meie maailmajao tuleviku üle peetavad arutelud. Mida aktiivsemalt nad tegutsevad, seda kindlamalt tugevdavad üksteist. Lõpuks võivad nad Euroopa Liidu ka hävitada, kui nende vahele jääv tervemõistuslik enamus ennast kokku ei võta.

Artikkel ilmus esmaspäeval Soome ajalehes Maaseudun Tulevaisuus.