/nginx/o/2020/09/03/13320201t1hd734.jpg)
/nginx/o/2011/11/26/852689t1h8d1b.jpg)
Kumb ikkagi tagab õnneliku, heal järjel ja ühiskondlikult kasuliku positsiooni: reaalteadused või sotsiaal- ja humanitaarvaldkonnad?
Arko Olesk: kaks kultuuri
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reaalteadusi esindavas nurgas on raskekaallased: president ütles viimati edukatele koolilõpetajatele, et need võiksid õppida IT-erialasid. Ja kui nad õpivad midagi muud, siis õppigu ikkagi IT-d lisaks. Ka riigikogu esimees Ene Ergma on olnud väsimatu loodusteaduste propageerija, tihti neid «pehmematele» teadustele vastandades. Vastulöögi Ergmale andis eelmise reede Postimehes Tartu Ülikooli makroökonoomika professor Raul Eamets.
Riigi huvi loodus- ja täppisteaduste õppimise edendamise vastu on täiesti mõistetav. Võtnud sihiks kasvu ja jõukust tõotava teadmistepõhise majanduse, vajab see vastava haridusega noori. Just neid on vajaka, ja mitte ainult meil, vaid kõigis OECD riikides. Sellest kõik need ulatuslikud teaduse populariseerimise tegevused, mille osaline olen isegi olnud.
Erisugu üritustel, kus olen reaalteaduste populariseerimisest kõnelenud, on korduvalt küsitud: miks räägitakse ainult loodus- ja täppisteaduste populariseerimisest, palju vähem aga sotsiaal- ja humanitaarteadustest. Ühelt poolt on vastus seesama riikliku huvi aspekt, vajadus tõsta just nende alade tudengite arvu.
Teisalt on need n-ö pehmed valdkonnad suutnud end ise palju paremini populariseerida, nii palgastatistika abil kui ka tänu paremale kohale avalikul areenil. On nende valdkondade esindajad reeglina ise kirjaosavamad ning ka ajakirjandusväljaanded on üldiselt mehitatud nende alade inimestega, kes siis vahendavad endile lähedasemat.
Vastuvõtunäitajad on üks mõõdik, mille alusel saab hinnata edukust noorte valikute mõjutamisel. (Teine, valusam küsimus on see, kui palju sisseastunuist lõpetab. Kas populariseerimistegevused suudavad tekitatud huvi ka alal hoida, kas kõrgkooliõpe ise suudab kvaliteeti kaotamata kohanduda noorte ootustele õppemeetodite osas, ka äsjase IT-kolledži juhtumi valguses?)
Vastandused lähevad tihti tarbetult teravaks. Meenub pigem probleemiasetus, mille juba 1959. aastal tõstatas Inglise kirjamees C. P. Snow. Meie mail omal ajal ka füüsikute ja lüürikute vastandusena tuntud probleemi nimetas tema «kaheks kultuuriks»: «Pideval tundsin, et liigun kahe grupi vahel – võrreldavad intelligentsuse poolest, samased rassi osas, mitte väga erineva sotsiaalse päritoluga, enam-vähem sama suure sissetulekuga, kuid kes on peaaegu lakanud omavahel suhtlemast, kellel [on] intellektuaalse, moraalse ja psühholoogilise kliima osas nõnda vähe ühist.»
Väikeses Eestis pole see ehk sedavõrd probleemiks, ent samas peaks igati hoiduma vastandamise õhutamisest. Ideaalis võiks iga inimene, olenemata konkreetsest valdkonnast, olla mitmekülgsete huvide ja teadmistega. Ärimees peaks vestlusi kosmoloogiast, füüsik lööks kaasa arutlustes Kivirähki eestluse käsitluste üle. See kõlab nagu unistus renessanssinimesest. Kas naiivselt?