Kuigi Eesti riik on loonud laste kasvatamiseks palju positiivseid ja toetavaid eeldusi, pole sõnum millegipärast laiemalt ühiskonda ja kultuuri jõudnud, kirjutab oma kogemuste põhjal noor ema Mari Amos.
Mari Amos: koos lapsega klaasukse taga
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võrdõiguslikkuse eksperdid räägivad, et Eestis piirab naiste arengusoove klaaslagi. Võib-olla. ERRi hommikuprogrammis «Terevisioon» räägiti 19. juunil, et laste juurdepääsu teatud asutustele piiravad klaasuksed. Absoluutselt.
Viidatud saates kirjeldas Kaileen Mägi uut kodanikualgatust, mille eesmärgiks on toetada lastepolikliiniku uste vahetamist. Tundub mõistlik. Aga kas probleem on vaid polikliiniku tasandil või on meie keskkonnas tegelikult rohkemgi klaasuksi? Vastse ema ja aktiivse ringiliikujana jagan siin mõned enda kogemused Tallinnast – möönan, et omavalitsuseti on olukord kindlasti erinev.
Lapsega arsti juures
Ida-Tallinna keskhaigla on loonud mitmesse oma üksusesse käruparklad. Nii on see näiteks Ravi tänava naistekliinikus ja ka Tõnismäe tänava polikliinikus. Mõlemad need üksused on olemuslikult sellised, kuhu on asja ka noortel emadel lapsevankritega. Sisuliselt on aga parklatesse võimatu läheneda ilma kõrvalise abita. Juhul kui vanker on õnnestunud järsu kaldega mäest üles veeretada, ootab mõlemas kohas ees tavaline, mitte automaatuks ning Tõnismäel ka kitsad koridorid. Ravi tänaval pole parklas valvet, Tõnismäel proovib kärul silma peal hoida garderoobitädi.
Imik peab külastama perearsti tavapatsiendist tihedamalt. Ädala perearstikeskuses on loodud selleks otstarbeks hästi varustatud ja lastesõbralik ruum. Aga ... Keskus asub vana tööstushoone teisel korrusel, kuhu pääseb vaid mööda treppe ning ka seda vaid juhul, kui välisuksest on õnnestunud siseneda. Vanker tuleb jätta põhimõtteliselt välisukse kõrvale, kus puudub igasugune järelevalve.
Tervishoiuasutustes, mida külastavad imikud, tekib aeg-ajalt vajadus vahetada lapsel mähet. Tõnismäe polikliinikus ei ole ühtki mähkimislauaga tualetti. Siiski – tõele näkku vaadates on asutuses mähkimislaud olemas. See asub riietehoiu letil fuajees. Kahtlemata omapärane lahendus.
Lapsega söögikohas
Selge on, et söögikohad ei ole just esmavajalikud asutused, mida vankris transporditava beebiga külastada. Kuid siiski on tegemist avalike kohtadega, mida peaks põhimõtteliselt olema võimalik külastada kõigil. Kahjuks on lapsevankriga üksi liikujal väljas süüa pea võimatu.
Kadriorus asuv Villa Thai on rõhutanud oma lastesõbralikkust. Kokku on pandud isegi temaatiline lastemenüü. Mitmel korral Eesti parima söögikohana tunnustatud asutusse pääseb aga vaid mööda järsku treppi ronides ja sellega on raske toime tulla ka kahel vähemsportlikul täiskasvanul, kes peavad tassima vankrit. Ja kahjuks ei ole selline olukord söögikohtades mitte erand, vaid pigem reegel.
Lapsega ametiasutuses
Õnneks on Eestis vanematele loodud ohtralt võimalusi lapsega seonduvad asjad ajada e-kanaleid kasutades. Mõni asi vajab siiski ka kohaleminekut. Lapsele passi taotlemisega seonduvaid toiminguid saab läbi viia politsei- ja piirivalveameti Vilmsi tänava büroos. Seal saab teha ka passi väljastamiseks vajalikku nõuetekohast fotot jne.
Et aga büroosse pääseda, tuleb esiteks avada suur turvavärav, kärutada vanker üles täisnurkadega rambist ja seejärel avada muidugi maja välisuks. Lisaks otsestele füüsilistele takistustele on ametiasutuses ka töötajate poolt märkimisväärne vaenulikkus kõigi erivajaduste suhtes – peamiseks foto tegemisega seonduvaks lahenduseks oli imiku minema saatmine.
Ma ei proovinud pääseda teistesse lapse sünniga seonduvatesse ametiasutustesse, nagu kohalik omavalitsus, sotsiaalkindlustusamet jne. Aga kahtlen, kas väikelapse ja käruga üksi hakkama saada prooviv isik sinnagi pääseb.
Lisaks eeltoodule on kahtlemata probleeme ka mujal – ühistransporti enamasti ei pääse isegi kahe täiskasvanuga toimetades, kuna trepid on lihtsalt nii kõrged ja järsud. Ka muuseumides käimine on keerukas – uues ja eelduslikult nõuetele vastavas, soomlase projekteeritud Kumus on küll invatualett ja suured liftid, kuid mitte ühtki automaatust. Sama probleem on ka Tallinna Ülikooli uue hoone puhul, kus on suured liftid, tualetid ja kaldteed, kuid hoonesse pääsemine ilma kõrvalise abita ei ole võimalik.
Eriti hämmastav on olukord eelduslikult kõnealusele sihtgrupile suunatud äride puhul. Pärnu maanteel asuva Beebikeskuse välisuks avaneb nii raskelt, et ka tugevamal meesterahval kulub selle avamiseks palju jõudu. Beebiga ja tema vankriga sisenemine ei ole kindlasti võimalik. Rocca al Mare kaubanduskeskuses on positiivse arenguna loodud mähkimisruumid. Aga et ruumi siseneda, peab käruga liikuja jälle avama raske ja kiirelt kinni vajuva ukse.
Et mitte vaid kritiseerida, pean märkima, et kahtlemata on Eestis loodud laste kasvatamiseks palju väga positiivseid ja toetavaid meetmeid. Alustades riigi makstavast emapalgast ja lõpetades kohaliku omavalitsuse loodavate ohtrate avalike mänguväljakutega. Olles viibinud palju erinevates riikides, märgin, et Eestis lapse kasvatamine on nii rahaliselt kui logistiliselt lihtsam, kui nii mõneski teises riigis. Belgradis või Bakuus on lapsega omapäi väljaminek pea võimatu ja ohutu jalutamine nõuab ilmselt mitme pereliikme osalemist.
Pigem tundub probleem olevat selles, et innovaatilise riigina oleme me pigem ette- kui tahavaatavad. Mistõttu tegeletakse pigem uute asjadega kui analüüsiga, kas olemasolev vajaks enne uue loomist parandamist. Ja äkki oleks viimasest mõnes aspektis rohkemgi abi.
Põhimõtteliselt on juba 2002. aastast olemas majandus- ja kommunikatsiooniministri kehtestatud nõuded liikumispuudega isikutele liikumisvõimaluste tagamiseks üldkasutatavates ehitistes. Väikelapsega liikujad ei ole kahtlemata liikumispuudega isikud, kuid tegelikult on ju vajadused samad. Ehk peaks alustama sellest, et kõik olemasolevad hooned vastaks juba kehtivatele nõuetele ja selle üle tehtaks ka efektiivset järelevalvet.
Kõik kaubanduskeskusse?
Tulles tagasi artikli aluseks olnud intervjuu juurde, siis Kaileen Mägi märkis väga kohaselt, et kõik kaubanduskeskused on ehitatud iseavanevate ustega ning pigem võiks need uksed olla olemata. Meenus mõne aasta eest ratastooli kasutajate tõdetu, et kui neil on vaja asju ajada, siis ainus võimalus ongi suured kaubanduskeskused, kus on tõesti automaatuksed, piisavalt ruumi, liftid jne.
Tõepoolest – ka lapsevankriga on apteegi, toidupoe ja söögikohtade külastamiseks parim võimalus just kaubanduskeskused. Nii et palun seda võimalust mitte ära võtta. Aga mida teha vajadusega käia arsti juures, ametiasutustes jne? Viia ka need kaubanduskeskustesse, kus liikumisvõimalused juba olemas? Pigem siiski liikuda suunas, mis kaotaks väikelaste saatjate teelt lugematud eksisteerivad avanematud klaasuksed.
Kokkuvõtlikult loodan, et lisaks konkreetse tervishoiuasutuse abistamisele tekitab algatus suurema arutelu teemal, kuidas oleks nii riigil, omavalitsustel kui ka kogukonnal laiemas mõttes võimalik tagada kõigile isikutele nende erivajadustest hoolimata juurdepääs meid ümbritsevale keskkonnale täies ulatuses.