Juhtkiri: politsei maharaiutud «tammede allee»

Foto: Urmas Nemvalts

Napilt kaks kuud ametis olnud Elmar Vaheri jõulised sammud politsei juhtkonnas on ühtaegu nii üllatavad kui ka ootuspärased. Pole tõepoolest tavaline, et ühest riigiasutusest saadetakse korraga minema rohkem kui pooled tippjuhi meeskonna liikmed.

Uue politseijuhi valimine venis mäletatavasti piinlikult kaua. Otsingud ja vaidlused vindusid mitu kuud. Avaliku konkursi tulemus ei meeldinud siseministrile ning riigikogu õiguskomisjonile ei meeldinud kandidaat, kelle minister seejärel esitas.

Kui minister Ken-Marti Vaher aprillis viimaks oma nimekaimu politseijuhi ametisse pakkus, kiideti see mõte õiguskomisjonis üksmeelselt heaks – politseijuht Vaher sai väärtuslikku usalduskrediiti nii koalitsioonilt kui opositsioonilt.

On selge, et Elmar Vaheril on politsei juhtkonna tuulutamiseks siseministri isiklik toetus. Hinnang oli, et politsei peakontoris on liiga palju kõrgepalgalisi ametnikke ning neist paljude töö sisu ja kasutegur on selgusetu isegi kolleegidele samast majast. Kirjutasime märtsi alguses: «Peakontoris istuvat nn vana kaardiväge kutsutakse edumeelsemate kolleegide seas irooniliselt tammede alleeks. Hüüdnimi viitab politseisüsteemis kõrgema ametniku tunnusteks olevatele tammelehtedele revääril.» (Risto Berendson «Politsei peamaja vajab tõepoolest tuulutamist», PM 4.03)

Varem siuliselt vastutusrikastel kohtadel olnud tublid ametnikud maandusid pärast asutuste ühendamist mugavatele toolidele peamajas. Kuna ülesanded ja vastutus olid hägusad, kujunes neist headest meestest väidetavalt midagi omavaheliste jõujoonte ja eelkõige väliste märkide pärast pureleva õukonna taolist. Kirjeldus on küll karikatuurne, aga paraku vist kipubki tegevuseta jäetud väepealikega nii minema.

Peadirektorid lasid «tammede alleel» kasvada, sest esmalt oli nii mugav – heal inimesel ei saa ometi minna lasta. Lõpuks hakkab niisugune mugavustoolide rohkus häirima organisatsiooni mitmest aspektist, ent kedagi minema saata on raske, sest inimesi seob ühine pikaajaline teenistus ja omavahelised suhted.

Sellise organisatsioonikultuuri muutmiseks on tõepoolest vaja välist jõudu. Pensionile läinud pangadirektorit politseijuhiks ei leitud (kahjuks või õnneks – sõltub vaatenurgast). Selle asemel läks siseministril nii hästi, et tal õnnestus lõpuks välja pakkuda kõigile erakondadele meelepärane kandidaat, kes tunneb politseitööd väga hästi ning on olnud edukas, aga kes ei olnud sugugi rahul ameti senise juhtimisega.

Nüüd on uus juht teinud oma esimesed suured otsused – mõeldes küllap organisatsiooni eesmärkide ja töörahu pingeväljale.