Balti jaam oli eile rahvast tulvil. Mängis ka pasunakoor, nagu vanas Ivo Linna poplaulus Ott Arderi sõnadele, mis pajatab sellest, kuidas vana lokomotiiv valgeid aurupilvi üles paisates «ära auras». Küllap tehakse lähiajal Eestis rongidega taas üle pikkade aastate niisama lõbusõite või minnakse puhtast uudishimust kuhugi raudtee äärde rongi ootama – nagu 19. sajandi teises pooles.
Uhiuute läänelike oranžide reisirongide liinile tulekuga seotud elevus on kõigiti mõistetav. Tõsi, need ei peida endas mingit enneolematut tehnoloogilist revolutsiooni. Kiirus ja sujuv vaikne liikumine, aga ka kliimaseadmed, reisitablood, internet ja nii edasi – kõik see on meie põhjapoolsete naabrite juures ammuilma tavaline. Küll aga on sel silmanähtav märgiline tähendus: astume jälle ühe vägagi nähtava sammu eemale ruumist, millesse ajaloo keerdkäigud meid 50 aastaks sulgesid.
Oleme kärmed unustama. Veel 1990. aastate keskelgi andsid teedel-tänavatel tooni Nõukogude päritolu autod, mis kuulusid isegi uutena tehnoloogilises mõttes Lääne-Euroopaga võrreldes üleeilsesse päeva – kui mitte veel kaugemale.
Tänavapilt jutustab päris palju riigi arengutasemest. Reportaažid endistest Nõukogude liiduvabariikidest algavad praegugi tihtipeale kirjeldustest, et tänavail liiguvad Žigulid ja Moskvitšid ning et ühistranspordis kohtab endiselt LAZ-busse. Nii ei jää ka Tallinnas väliskülalisele märkamata logisevad trammivagunid, mis võiksid ammuilma olla muuseumis. Ja hoolimata sellest, et linnavõim räägib endast kui ühistranspordi edendajast, isegi valdkonna pioneerist, kulgevad trammiliinid juba enam kui pool sajandit endisi radu. Seda hoolimata iseseisvuskümnenditel tellitud uuringutest ja peetud visioonikonverentsidest.
Raudtee nüüdisajastamine teeb meid mitmes mõttes euroopalikumaks. Seoses uute rongide tulekuga ehitatud nägusad ooteplatvormid on innustanud kogu raudtee ümbrust paremasse korda sättima. Tallinlane märkab seda näiteks Nõmmele sattudes.
Oluline on aga ka see, et areng jätkuks – nii, nagu oleme seda näinud saarte ja mandri vahelise ühenduse puhul. Nõukogudeaegsed tankipraamid asendati esmalt inimeste veoks mõeldud alustega. Praegusaja reisiparvlaevad on juba suures osas ehitatud vastavalt ületatava veetee eripäradele. Kokkuvõttes on nii üleveo kiirus kui reisijate mugavus pidevalt paranenud.
Uued rongid peaksid ka Eesti raudteel tähendama laiemas mõttes uut mõtteviisi. Vaevalt et kellegi meelest on nüüd investeeringud tehtud ja võib 30–40 aastat jalga puhata. Reisijate vajadused muutuvad ja ajaga tuleb kaasas käia.