Ahto Lobjakas

FOTO: Priit Simson

Kuidas suhtuda USA jälgimis­programmi? Kui on valida ükskõik kui hea­soovliku võimu suva ja seaduse võimu vahel, siis peame valima viimase, leiab kolumnist Ahto Lobjakas.

Nagu Sauron J. R. R. Tolkieni «Sõrmuste isandas», jälgib meie maailma üks salasilm. Nii nagu Saurongi, näeb ta kõike olulist – mis meie ajastus tähendab kõike digitaliseeritut. Erinevalt Tolkieni kurjuse vürsti silma ette sattujatest võime meie eeldada, et USA massijälgimisprogrammide ja liitlaste järel nuhkimise taga ei ole kurja kavatsust. Võime seda eeldada, aga ei enamat.

Tegemist pole üksnes halva üllatusega külma sõja järgses niig­i närvilises kontekstis, kuigi seegi iseenesest on halb. Nädalavahetusel saime teada, et PRISMi raames spioneeris USA ka liitlaste järele: salasilm piidles Saksamaad, Prantsusmaad ja vähemaid Lääne-Euroopa riike. Kuid ajalukku läheb Snowdeni kaasusest ilmselt midagi muud: äratundmine, mis teadjamatel on ammu mõnes ajusagaras pesitsenud kahtlusena, et kui iga meie liigutus massikommunikatsiooni eetris on kusagil kellelegi näha või kuulda, siis kusagil keegi kindlasti vaatab ja kuulab.

Tänu Snowdenile teame nüüd, et nii see ongi. Juba selle eest oleks see USA vilepuhuja ära teeninud autasu mõnelt inimkonna väärikalt instantsilt. Nobeli rahupreemia vast, kui selle komitee liikmed suudaksid üle elada lõikava iroonia, arvestades, et aastal 2009 anti sama tunnustus Barack Obamale, kes nüüd meie kõigi järel luurab. Sõda ja rahu ei ole ammu enam need, mis 20. sajandil.

Meeldib see meile või mitte, teadvustame seda või mitte, programmeeritakse praegu ümber meie maailmapilti. Renessansiajastust saadik on üksikisiku privaatsus olnud üheks Euroopa arengu ja väärtuste kandvaks talaks. PRISM juhatas meid privaatsusejärgsesse aega. Ameerika aega. Elame, näeme, ütles pime mees.

Meil pole midagi karta seni, kuni oleme süütud. Aga meil pole ka midagi varjata. Kusagil keegi näeb, kuulab, loeb – kui tahab. Vähemalt ujutab ta algoritme info-ookeanis, mille piiskadeks on meie e-kirjad, Facebooki-postitused jms. Võime vaid loota, et algo­ritmid otsivad ainult terroriste, nüüd ja igavesti.

Või nagu Obama lubas kantsler Angela Merkelile Berliinis 19. juunil: «Ei ole ju nii, et me tuhniks Saksa, USA või Prantsuse kodanike tavalistes e-kirjades». Mitu nädalat pärast seda, kui tuli ilmsiks, et ligipääs meilidele (ja paljule muule) on USA-l olemas. Ja 10 päeva enne seda, kui Briti leht Guardian tegi avalikuks tõsiasja, et USA loeb ühe mõõduga diplomaatilist kirjavahetust nii globaalsete konkurentide, regionaalsete kurikaelade kui ka Euroopa liitlaste saatkondades Washingtonis. Rääkimata Euroopa Liidu peakorterist Brüsselis.

George W. Bushil vähemalt olid soovijate koalitsioonid. Obama motoks näib olevat «te kõik kuulute mulle». Nagu Sauron ja Saruman. Isegi mingit teesklust pole. Susan Rice, kellest kohe saab Obama rahvusliku julgeoleku nõunik, ütles laupäeval – mil uued paljastused olid juba meedias –, et ta ei usu, et paljastuste diplomaatilised järelmid, niipalju kui nad on ettenähtavad, oleksid olulised. Rice’il on nüüdseks olnud aega oma analüüs ümber vaadata: Saksamaa on nõudnud selgitusi. Prantsusmaa president ja Euroopa Komisjoni justiitsvolinik Vivianne Reding asetasid küsimärgi USA ja Euroopa Liidu vabakaubanduskõnelustele («partnerid ei nuhi üksteise järel»).

Rice’i öeldu osutab aga hoopis fundamentaalsemale probleemile. Mida näeb praegune USA üldse kahjuna oma mainele? Uue pakilisusega kerkib kümne aasta tagune, Iraagi sõja eelne Jürgen Habermasi ja Jacques Derrida küsimus hegemoonse (hea) tahte ja rahvusvahelise õiguse, ühiste reeglite suhtest. Habermas kirjutas pikki esseid sellest, kuidas isegi üdini hea ja liberaalne ühepoolne tahe õõnestab vältimatult rahvusvahelise õiguse autoriteeti. Toona oli Eestil ja teistel USA Ida-Euroopa uusliitlastel raske mõista, millest jutt käib.

Praegu vast mitte – lugedes muu hulgas president Toomas Hendrik Ilvese mõtteid sellest, kuivõrd elutähtsad on väikeriigi jaoks selged ja kindlad reeglid.

Kui meil on valida kõikvõimsa kohtumõistja heasoovlikkuse või seaduse võimu vahel, siis peame valima viimase – või mitte? USA kodanikku, kellele Obama on kinnitanud, et tema põhiõigusi ei rikuta, kaitseb USA kohtusüsteem. Kes kaitseb Euroopa Liidu kodanikke? Keeles, millest Obama aru saab: «We’re all Americans ... not!» (eesti keeles: kas me oleme kõik ameeriklased ... või siiski mitte?)

Me teame üha vähem sellest, mida USA tahab. Ma ei ole kindel, et Eesti president, peaminister või välisminister suudaks meile seletada, mida Susan Rice mõtles, kui ta ütles (ikka laupäeval): «USA on ja jääb kõige mõjukamaks, võimsamaks riigiks maailmas, suurimaks majanduseks, suurimaks sõjaliseks jõuks, liitlaste võrgustikega, väärtustega, mida austatakse üleüldiselt» (autori kursiiv).

Me teame enam-vähem, mida USA ei taha. See on suuresti loetelu asjadest, mida meie ka ei taha. Aga need loetelud kattuvad üha vähem. Berliinis tsiteeris Obama üht USA loojatest, James Madisoni: «ükski rahvas ei saa jääda vabaks laussõja keerises.» Kindlasti. Aga kas ükski rahvas saab jääda vabaks, kui «sõja» (loe terrorismi) ärahoidmine on tema valitsuse ülim hool? Kas maailm saab niimoodi vabaks jääda?

Eesti on sel malelaual muidugi ettur, aga Eesti esindajatel pole vaja leiutada jalgratast. Ülehomme, Ameerika Ühendriikide iseseisvuspäeva vastuvõtul Maarjamäel, saab president Ilves USA saadikule korrata seda, mida ta ütles pisut enam kui aasta tagasi: «Võõrasse arvutisse sissemurdjad, võõra kirjavahetuse omastajad ja levitajad on kurjategijad. Kuritegelikul viisil, kaaskodaniku põhiõigusi jalge alla tallaval moel saadud kirjade omamisel ja levitamisel ei saa olla mingit õigustust.» Eesti maailmas ei ole Jupiteri, pole härgi, on seadus ja tema subjektid.