Maris Jesse.

FOTO: Mati Hiis / Õhtuleht

Kõige keerulisem seksitrikk on rääkimine. Tervise Arengu Instituudi direktor Maris Jesse kirjutab, miks korraldati kampaania «Julge rääkida» (millele viidatakse enamasti küll kui viltuse peenise kampaaniale).

Soome tunnustatud laste- ja noortepsühhiaater ja seksuaalsuse uurija Raisa Cacciatore on öelnud, et kõige keerulisem seksi­trikk on rääkimine. Tervise Arengu Instituut ei oodanud, et äsjane kondoomikampaania «Julge rääkida» toob kaasa nii ulatusliku avaliku arutelu. Meie eesmärk oli kutsuda noori rääkima oma partneriga julgemalt ja avameelsemalt turvaseksi teemal.

Varasema kogemuse alusel eeldasime, et seksuaaltervise teemat nähakse ühiskonnas loomulikuna. Seksuaalteemadel rääkimine ei olegi lihtne, eriti jutu alustamine. Nagu näitas ka kampaania, võib see vahel mõnes aspektis välja kukkuda kohmakalt või tunduda labane.

Uuringutes on veenvalt tõestatud, et seksuaalvahekorrast ja sellega seonduvatel teemadel rääkimine turvaseksi kontekstis soodustab vastutustundlikumat seksuaalkäitumist, sealhulgas seksuaalpartnerite suure arvu vältimist. Kui seksuaalvahekorrast või selleks valmisolekust ei julgeta omavahel rääkida, siis ei räägita üldjuhul ka kondoomist ja rasestumisvastastest vahenditest, mis jätab nende kasutamise juhuse hooleks. Ka «ei» ütlemiseks, kui miski pole vastuvõetav ega sobiv, on vaja partneriga rääkida ning seda saab harjutada.

Seksuaalsusest rääkimiseks on vaja sõnu ning oskust ja julgust nende sõnade abil suhelda, ja seda juba varasest lapseeast alates. Euroopas on pikaajalised laiapõhjalise seksuaalhariduse traditsioonid, mille kohaselt mitmetes madala seksuaalse riskikäitumise tasemega riikides räägitakse lastele ja noortele eakohaselt ja tõenduspõhiselt inimese loomulikust seksuaalsest arengust, seejuures kasutades ja õpetades seksuaalsusega seotud sõnu ja mõisteid.

Sellist lähenemist toetab ühemõtteliselt ka Maailma Terviseorganisatsioon oma Euroopa seksuaalhariduse standardites. Neis välja toodud soovituste kohaselt peaksid lapsed 6–9 aasta vanusena juba oskama öelda oma kehaosade, sealhulgas suguorganite, korrektseid nimetusi.

On hea, kui tulevikus ei peaks ükski lapsevanem või vanavanem ehmatama, kui lugeda oskav 6-aastane neilt küsib, mis on peenis või kondoom, vaid pigem oskab ja julgeb selle ära seletada. Inimese loomuliku seksuaalsusega seonduva selgitamise teeb omakorda oluliseks asjaolu, et meie lapsed näevad üheseid viiteid seksuaalvahekordadele nii reklaamidest, filmidest kui ka kodumaistest laste seas populaarsetest seriaalidest, mille siht­rühmaks ei olnud üldse mõeldud 6–13-aastased tüdrukud. Me ei kaitse oma lapsi, öeldes neile, et sul on vara teada, vaid pigem nii, et õpime lapsevanematena ja vanavanematena, ise punastamata, seksuaalsuse kohta nähtut-kuuldut seletama lapsele eakohaselt.

Eestis on seksuaalsel teel levivate infektsioonide esinemissagedus viimastel aastatel langenud, kuid sellest hoolimata oleme Euroopa Liidus nende leviku poolest esireas. Meil on Euroopa Liidus kõige enam uusi HIV-juhtumeid elanikkonna kohta ning aasta-aastalt suureneb nende nakatunute osakaal, kes on HI-viiruse saanud seksuaalsel teel – see on viimastel aastatel hinnanguliselt 50 protsendi ringis.

HIVi ohust on vast enim räägitud, kuid samal määral pole teadvustatud, et näiteks klamüdioos on Eestis ülemiste hingamisteede nakkuste, tuulerõugete ja gripi järel levikult neljas nakkushaigus. Kondoomist rääkimisega ja seda kasutades hoiame ära klamüdioosist põhjustatud kurvad ja kallid tagajärjed – viljatus nii meeste kui naiste seas, krooniline alakõhuvalu ja emakavälised rasedused. Nakkus­ahela katkestamine saab alguse just julgusest omavahel rääkida.

Seksuaalsel teel levivate haiguste vähenemise põhjuseks on lisaks kvaliteetsele arstiabile kindlasti ka seksuaalkäitumise mõningane paranemine Eestis, seda eriti noorte seas. Noorte seksuaalkäitumise paranemist seostatakse eeskätt kooli seksuaalharidusega ja noortele suunatud seksuaalterviseteenustega. Samas pole olukord kaugeltki ideaalne.

Kampaania oli suunatud just 19–24-aastastele, kuna selles vanuses on risk nakatuda HIVi ja teistesse seksuaalsel teel levivatesse nakkustesse suurim. Igal kolmandal selle vanusegrupi noorel oli viimase aasta jooksul rohkem kui üks seksuaalpartner ning iga teine selle vanusegrupi noor võttis riski saada HIV või mõni teine seksuaalsel teel leviv nakkus, loobudes kondoomi kasutamisest. Sellistesse uuringutulemustesse peab tõsiselt suhtuma.

Miks siis noored võtavad riske, kuigi haiguste ohust on palju räägitud ja kondoomist kaitsevahendina samuti? Lisaks teadmistele kondoomi kasutamisest ja vajalikkusest on veel midagi, mis inimeste käitumist mõjutab.

Nii on leitud, et stereotüüpsed arusaamad soorollidest on noorte seksuaalse riskikäitumise üks peamisi põhjuseid, mõjutades isegi neid noori, kes on täiesti teadlikud turvaseksi meetoditest. Näiteks võidakse tajuda julgust ja algatusvõimelisust traditsiooniliselt mehelikuna ning tagasihoidlikkust ja passiivsust naiselikuna. Ka Eestis tehtud uuringud näitavad, et meeste puhul peetakse aktsepteeritavaks seksuaalkontakti algatamist ja kondoomide kaasaskandmist, naiste puhul aga peeti kondoomide kaasaskandmist kerglaseks.

Sellised hoiakud raskendavad partnerite omavahelist suhtlemist ning seeläbi mõlema osapoole tegelike soovide ja vajadustega arvestamist. On leitud, et kampaaniad, mis võtavad eesmärgiks sooga seotud hoiakute mõjutamise ja esitlevad sooliselt tasakaalustatud suhteid, võivad küll ühiskonnas kehtivate normide tõttu vastuolulisi arvamusi tekitada, kuid on seksuaalkäitumise turvalisemaks muutmise saavutamisel tõhusamad kui kitsalt kondoomikasutamise vajalikkusele keskenduvad kampaaniad.

Nii on soovitatud senisest enam meedias ja avalikus ruumis kasvatada kirjelduste ja visuaalide hulka, kus lisaks meestele ka naised esitlevad ja pakuvad kondoome, või lisaks naistele julgustatakse ka mehi rääkima oma ootustest, tunnetest ja vajadustest seksuaalsuhtes, et suurendada säärase käitumise sotsiaalset aktsepteeritavust. Selliste kampaaniate kaudu soodustatakse mittestereotüüpseid hoiakuid, mille kohaselt julgus seksuaalteemadel rääkida ei peaks olema seotud inimese sooga ning et kondoomi kasutamise algatamine ja kasutamine on mõlema partneri vastutus.

Seksuaalsusest rääkimine võib olla keerukas isegi kindlas paarisuhtes, rääkimata nendest olukordadest, kui kogemusi ja enesekindlust napib.

Kampaaniast ajendatud arvamusavaldused näitasid aga, et rääkida turvaseksist ja kaitsevahenditest avalikus ruumis tundub olevat paljude jaoks tabu. Eestis on olnud aegu, kus puudega inimesed ei kuulunud tänavapilti või polnud võimalik kujutleda, et televisioonis töötav naine võiks viimastel lapseootuse kuudel jätkata oma tööd teleekraanil.

Praeguseks on kõik need teemad n-ö normaalsed ja tavapärased – vast on aeg tõsta ühiskonna enesekindlust ja valmisolekut avatuseks ka seksuaalteemadel rääkimisel? Arutelu turvaseksi ja ka kõne all oleva kampaania teemal, näiteks soorollidest ja seksuaalsusest reklaamides, on igati teretulnud ning kindlasti ka edaspidi vajalik.

Erinevaid inimesi häirisid kampaania eri elemendid – keda ärritas kondoomide kasutamise propageerimine kui selline, keda sõnade «peenis» ja «seks» nägemine avalikus ruumis, keda kampaania üldine toon, keda naise asetamine meespartnerist aktiivsemasse rolli seksuaalvahekorrast rääkimisel.

Meie eesmärk ei olnud kutsuda üles seksuaalsele aktiivsusele ega panna kedagi ennast halvasti tundma. Palume vabandust nende ees, kes nii tundsid. Kuid ilma rääkimata ja eelnimetatud probleeme tunnistamata pole võimalik ka haigestumist ja riskivat käitumist ära hoida.

Tervise Arengu Instituut koos seksuaaltervise liidu ja teiste partneritega jätkab kindlasti ka tulevikus turvaseksi-teemalisi kampaaniaid, kuna HIVi ja seksuaalsel teel levivate nakkuste levik ei ole rahvatervise probleemina kahjuks tähtsust kaotamas.