/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2013/06/28/1860042t1hc81c.jpg)
Kes saab Eesti poolt pärast Siim Kallast järgmiseks Euroopa Komisjoni liikmeks? Valikuhetk saabub umbes aasta pärast. Konkreetse nime esitab vabariigi valitsus.
Juhtkiri: lihtsalt kohatäitmine oleks Eestile kahjulik
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Võimalike kandidaatide nimekiri on lühike. Kui IRLi ja Reformierakonna koalitsioon püsib – ja miks ei peaks püsima – lepivad just nemad omavahel kandidaadis kokku.
Juhan Partsil on võimalik saada Euroopa Komisjonis mõjukam positsioon kui Urmas Paetil. Parts on endine peaminister, ta on viimase kahe valitsuse ajal olnud majandusminister. Tema erakond kuulub Euroopa poliitika kõige suuremasse – konservatiivide ja rahvaparteide – rühma.
Kui Reformierakond tahaks ühtaegu järgida nii Eesti huvisid kui oma sisseharjutatud organisatsioonikultuuri – tähtsad kohad mehitatakse omadega – peaks nad peaminister Andrus Ansipit veenma, et tema Brüsselisse minek on vajalik.
Eesti on senini õppinud Euroopa Liidu asjades edukalt Soome positsioonist: «Kui oled otsustajate rühmas, siis saad tulemust kuni lõpuni mõjutada. Kui jääd üksi, jääb ainsaks valikuks vastuhääletamine siis, kui säärasel meeleavaldusel pole otsuse sisule enam mingit mõju.» (vt Jarmo Mäkelä PM 19.12.2012)
Eesti sai Euroopa Liidu liikmeks üheksa aastat tagasi. Oleme väikese rahva ja riigina olnud kogu aeg mures selle pärast, kas meie tahtmised ja hääl kostavad Euroopas piisavalt valjult. Alates liitumisest on Eestil läinud suhteliselt hästi. Võime üsna kindlalt öelda, et Eesti tahe ja hääl kõlab oluliselt võimsamalt, kui võiks eeldada 1,3-miljonilise rahvaarvuga riigilt poole miljardi eurooplase seas. Selle taga on muidugi paljude inimeste töö ja pingutused, ent vähemalt selles osas, mis puudutab positsiooni Euroopa Komisjonis, ei tasuks alahinnata Siim Kallase isiklikku karismat ja kompetentsi.
Ka meie suur eeskuju põhjanaaber Soome on Euroopa Liidus olnud «saatusest suurem», ent märgakem hoiatusena, et paljud meist mõlemast suuremad riigid on oma keerukate ja kavalate sisepoliitiliste kombinatsioonide tulemusena mänginud maha vähemalt osa mõjust Euroopa asjades.
Igal Euroopa Liidu liikmesriigil on üks volinikukoht Euroopa Komisjonis. Tegelikult tähendab see seda, et väikesel osal volinikest on vastutada valdkond, kus Euroopa Liidule ongi liikmesriikide poolt antud õigus midagi määrata – EL on eelkõige kaubandusliit. Suur hulk muudesse asjadesse puutuvaid volinikukohti on loodud lihtsalt selleks, et igale liikmesriigile jaguks midagi. Paraku pole eriti palju häid näiteid sellest, et väikeriikide endised välisministrid saaksid Euroopa Komisjonis portfelli, millel on tegelik tähendus.