Edvard Ljulko

FOTO: Erakogu

Eesti valmistub käivitama noortegarantii süsteemi, mis kindlustaks igale kooli lõpetanud või tööta jäänud noorele võimaluse lühikese aja jooksul tagasi õppima, tööle või tööpraktikale saada. Kuid on veel jäänud palju tööd, et see tõesti hästi tööle hakkaks, kirjutab Eesti Noorteühenduste Liidu noortepoliitika nõunik Edvard Ljulko Postimehe arvamusportaalis.

Euroopa Liidus on poliitilisel tasandil otsustatud luua noorte tööpuudusega võitlemiseks noortegarantii süsteemid, et ükski noor ei jääks sunnitult pikaks ajaks tööta. Püüan selles artiklis anda ülevaate ja rääkida ka neist raskustest, millest poliitikud veel ei räägi.

Garantii koondab endasse olemasolevaid ning uusi töötukassa teenuseid ühelt poolt ning noorsootöö teenuseid teiselt poolt. Eesmärk on luua (dubleerimisi ja mõttetusi vältiv) tõhus tervik. Noortegarantiid toetavad ka kõik neli riigikogu erakonda Eestis ja mitte asjata. Meil on struktuurne tööpuudus, kus inimesed tahaksid head tööd ja ettevõtted töötajaid, aga midagi on läinud väga viltu.  

Tegelikult on Eesti võtnud suuna investeerida palju ennetavatesse teenustesse (näiteks õppe- ning karjäärinõustamisse). Samuti on mõistetud, et mõnede töötute olukord on väga keeruline ja vaja on individuaalset lähenemist, mitte liinitööd. Osad Euroopa riigid alles liiguvad sinnapoole.

Eelkõige on aga noortegarantii lubadus - et igale noorele, kes tahab, on võimalus õppida ja leida töö siin samas Eestis. Ilmselt ei vaja üle kordamist, miks see on sellise sõnumi levitamine noorte seas Eesti riigi tulevikku mõttes eksistentsiaalse tähtsusega.

Viimase poolaasta jooksul on vajalike teenuste väljamõtlemiseks palju ära tehtud, aga ausalt üteldes – kaugeltki mitte veel piisavalt. Ka ENL on teinud tihedat tööd töötukassaga, aga meie tööturuteenused lihtsalt pole noortegarantiiks valmis ning neist probleemidest tasuks kirjutada eraldi artikkel.

Kokku pole lepitud, milline saab olema Eesti noortegarantii mudel. Meil oleks õppida Soome ja Rootsi kogemusest, aga ilma kiire ja sihikindla tööta selle mudeli suunas juba tänasest ootab meid 1. jaanuaril 2015 väga avalik (võimalik, et täielik) ebaõnnestumine. 

Noortegarantii toimib just nimelt tänu sellele, et lubadus on usutav (ja muidugi, ideaalis üldse läbi noorsootöös ning haridussüsteemi üldse töötust ennetades). Kord murtud lubadusi on raske uuesti usutavaks teha. Lubadus peab olema realistlik.

Juba praegu tuleks endale sisse harjutada, et kõik mida garantii saab anda, on võimalus - keegi ei garanteeri tööl püsimist või harituks saamist. Me anname ainult õnge ning vajadusel õpetame ja julgustame kalastama.

Kui Sirle Rosenfeldi arvates (21.06, Postimees) tekitab noortegarantii õpitud abitust, on paari lihtsat viga vältides noortegarantii geniaalne viis võitlemaks juba töötute seas tõesti leviva õpitud abitusega. Õpitud abitus tekib ja püsib siis, kui inimene ise usub, et ta on abitu ehk võimetu enda olukorda parandama. Noortegarantii on aga lubadus, et igaühele, kes proovib, on võimalus olemas. Kui see on usutav, siis on palju raskem endale ning teistele passiivset tegevusetust õigustada. See kõik nõuab aga ka erikoolitust noorsootöötajatele ja noortega töötavatele töötukassa konsultantidel . Seoses uue töövõime hindamise ja noortegarantiiga (mis suunab ka haridusse ja noorsootöösse) on vaja täiendkoolitada Töötukassa konsultantite ning väga tõenäoliselt on parema teenuse ning läbipõlemise vältimiseks on parem, kui osa konsultante spetsialiseerub konkreetset tüüpi klientidele.

Tuline õigus on Sirle Rosenfeldil aga ühes punktis – üks põhiline probleem on see, et abivajajad ei jõua neile mõeldud teenusteni. See võib Eestis kogu kavandatava süsteemi kokku kukutada.

Noored lihtsalt ei tea neist võimalustest. Nad ei käi neil veebilehtedel ja ei suhtle nende inimestega, kes neist teavad. Hiljuti oli mul võimalus vestelda Leedu eesistumisega seotud inimesega, kes oli päris pahviks löödud peale noorte töötutega fookusgruppide läbiviimist. Hea spetsialist avastas, et nad noored töötud elavad (informeerituse mõttes) teises reaalsuses, eriti võrreldes väga aktiivsete noorte ja erinevate spetsialistidega. Me võiks seda avastada natuke varem kui aastal 2015.  

Kavandatavates uues europrogrammides on juba sees mitu head ideed aga puudu on põhiline – investeering toimivasse ja integreeritud virtuaalsesse noorteinfo süsteemi vajalik arenguhüpe.   

Niivõrd positiivsel toonil ongi mõttekas lõpetada. Kõik eeldused õnnestumiseks on olemas. Lahendamist vajavad konkreetsed probleemid, millele on lahendused olemas.