Professor Raul Eamets.

FOTO: Peeter Langovits

Lugedes meie austatud riigikogu esimehe mõtteid tööturu ja hariduse valdkonnas, võime näha suisa leppimatut pahameelt pehmetel erialadel õppijate suhtes ja siit tulenevat üldist muret meie haridussüsteemi tuleviku pärast. Tsiteerin tema arvamuslugu (postimees.ee, 25.05): «On veel üks faktor, mida eriti ei soovi tunnistada meie sotsiaalteadlased – see puudutab «pehmetel erialadel» õppijate üleproduktsiooni, mis on toimunud üle 20 aasta. Ma olen veendunud, et spetsialiseerumine meie kõrghariduses ei vasta Eesti riigi vajadustele ja see on viinud selleni, et kõrgharidusega spetsialistide seas on nendel erialadel töötus kõige kõrgem.»

Edasi tuleb kõrgharidusega töötute jaotus erialati ja selle nimekirja tipus on majandus, finantsistid, humanitaarteadlased jne. Tegemist ei ole esma- ega ühekordse mõtteavaldusega. Üldteada on ka ütlemine, et on olemas väiksed valed, suured valed ja alles siis tuleb statistika. Teisiti öeldes saab numbritega tõestada mida iganes, kui neid õigesti serveerida. Eneseirooniliselt öeldes võib ka käesolevat kirjatükki sellest vaatevinklist kritiseerida, ja kritiseerijaid leidub alati.

Kuid vaataks erinevalt Ene Ergmast korraks ka suuremat pilti. Kokku on meil registreeritud töötuid aprilli alguse seisuga natuke üle 43 000, nendest kõrgharidusega oli ca 12 000, kellest omakorda natuke üle 5000 ehk siis 12 protsenti kõigist töötutest olid akadeemilise kõrgharidusega. Ülejäänud 7000 olid n-ö vana nõukogudeaegse tehnikumi kõrgharidusega või kutsekõrgharidusega.

Nüüd võiks arutada, kas 12 protsenti on palju või vähe. Ilmselt sõltub vastus kontekstist. Selge on, et töötute põhimassi moodustavad keskharidusega inimesed, keda on kokku 53 protsenti kõikidest töötutest. Keskhariduse sees omakorda jagunevad peaaegu pooleks kutseharidusega ning üldkeskharidusega inimesed. Põhiharidusega (või madalama haridusega) inimesed moodustavad 18,5 protsenti. Nii et kui tahta tööpuuduse probleemist tõsiselt rääkida, tuleb ikka nende haridustasemetega tegeleda, kustkohast praegu töötuid kõige rohkem tuleb, ja see ei ole kindlasti kõrgharidus.

Nüüd kõrghariduse sees toimuvast. Tsiteerides peast Mati Heidmetsa mõne aasta tagust ütlemist, oli meil üle 50 õppekava, mis tegelesid majanduse või ärijuhtimisega. Praeguseks on nende arv ilmselt vähenenud, kuid neid on selgelt ikka veel liiga palju. Põhjus on ju lihtne, kui oli võimalik õppimise eest raha küsida, siis iga endast lugupidav õppeasutus üritas koolitada ärijuhte või raamatupidajaid, sest see müüs hästi. Käimasolev kõrgharidusreform ja üldine õpilaste arvu vähenemine teeb siin kindlasti oma korrektiivid. Seega arvatavasti on nende hulgas teatud üleproduktsioon.

Kuid ärgem visakem koos vanniveega last välja! Kaks Eestis läbi viidud vilistlas­uuringut näitasid selgelt, et sotsiaalvaldkonna lõpetajad teenivad turul kõige kõrgemat palka ja töötuid nende seas peaaegu pole. Vaata lähemalt RAKE koduleheküljelt http://www.ec.ut.ee/et/rake/teostatud-projektid. Kogu valimist ainult kolm protsenti otsisid tööd. Kust siis tulevad töötud majandusharidusega inimesed? Osalt nendest koolidest ja nurgatagustelt kursustelt, mida kõrgkoolide vilistlasuuring ei katnud. Teisalt on eriti suure arvu töötute raamatupidajate arvu taga tehnoloogilised arengud – lihtsalt pole niipalju inimesi enam vaja või ei vasta kunagi nõukogude ajal omandatud teadmised praegustele tööturu nõuetele. Kahe vilistlasuuringu põhjal, mis olid pealegi veel tehtud kriisi ajal, võib küll väita, et värsked kõrgkoolilõpetajad töötuks ei jää. Need järeldused pole tehtud saja inimese arvamuse põhjal.

Tuleme korraks veel laiema pildi juurde ja vaatame üldisemalt (haridustasemeid eristamata), mis eriala inimesed meil on töötud. Näeme, et majanduse valdkonna inimesed moodustavad töötute koguarvust suhteliselt väikse osa – 2,6 protsenti. Samas on ehituse valdkonna lõpetanuid 5,4 ja masinaehituse lõpetanuid 4,4 protsenti. Kõige kurioossem on, et meil oli näiteks metallitööstuse valdkonnas 1700 töötut, nendest 500 töötut keevitajat. IT valdkonnas 745 töötut – tõsi, nendest suurem osa olid mitmesugused madalama kvalifikatsiooniga ametimehed. Eks ka siin on natuke sama probleem mis ärijuhtimisega. Kõik õppeasutused õpetavad mingis versioonis IT erialasid, aga kvaliteet pole alati esmatähtis.

Ülaltoodud arvud ei ole esitatud selleks, et ühte või teist eriala või õppe taset maha teha või esile tõsta. Need näitavad meile tegelikult seda, et isegi kui me õpetame vajalikke erialasid ja valdkondi, siis ei pruugi õpetatava kvaliteet alati vastata tööturu vajadustele. Vast me peaksime siiski tegelema natuke tõsisema analüüsiga ja vaatama, mis õppeasutusest või mis õppetasemelt töötud tulevad. Kuni sinnamaani välja, et kes neid tudengeid siis reaalselt õpetavad.

Muidu on lood nagu keskmise palgaga, kõik on kuulnud, et keskmine palk on pea 900 eurot, aga enamik ei tunne kedagi, kes sellist palka saaks. Väga oluline, et enne kui hakatakse mingite arvudega vehkima ja nendest kiireid järeldusi tegema, tasuks korraks süüvida asja sisusse ja näha nende taga ka sügavamaid põhjuseid ja seaduspärasusi.

PS Kadettide kooli vastu ei ole mul midagi, ehk see aitaks lahendada ühte tõsisemat probleemi Eesti haridussüsteemis, mis minu arvates on põhikoolist väljalangemine.