Michael Frayni kaasakiskuvas romaanis «Hommikupooliku lõpu poole» satub briti ajakirjanik John Dyson kummalisele lennureisile.
Argo Ideon: lend SU150
27. juuni 2013, 14:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Reisibüroo «Lendava vaiba matkad» tiirutab meediatöötajaid ringi, ühest riigist teise, ent kusagil Araabia Ühendemiraatides asuvasse sihtpunkti ei jõuta ealeski. Mingil hetkel adub peategelane ürituse õõnsust. «Tema üle võttis võimust kohutav reisimise klaustrofoobia: ta oli lõksus kommunikatsioonikanalites, lämbumas ei siin ega seal olemise tühjusse.»
Ei oska arvata, kas sarnaselt tundis end ka mõni neist kolleegidest, kes tegid nädala algul kaasa 12-tunnise Aerofloti lennu SU150 Šeremetjevost Havannasse. Ajakirjanikud – õigemini kanalid ja väljaanded – lootsid lennukis juurdepääsu maailma hetke tagaotsituimale mehele, ameeriklasest vilepuhujale Edward Snowdenile, kes pidanud sama reisiga Lõuna-Ameerikasse pagema.
Kulukate Havanna piletite (näiteks eile maksis SVO-HAV pilet tänaseks üle 800 euro) abil loodeti intervjuusid ja videolõike USA spionaažisüüdistuse eest varjuda üritava salapärase noormehega.
Kui Snowdenit aga lennukisse ei tulnud, muutus olukord päris jaburaks. Välja kedagi enam ei lastud. Ameeriklase eeldatav koht 17A jäi tühjaks nii reisil kui ka Twitteris, kus kellegi naljahamba tehtud konto nimega 17A peagi säutsus «I feel empty.»
See olukord pakkus vaatajaile ja lugejaile palju lõbu. Näha otse-eetris pealt, kuidas CNNi ninapidi veetakse, on pool sellest, kui kogu Valge Maja alttõmbamist jälgida. Mõlemad kuuluvad mingis mõttes selle maailma vägevate hulka.
Tagantjärele tajusid absurdi ka uudistekütid ise. CNNi ajakirjanik Phil Black kirjutas, kuidas reporterid lennuki rida realt läbi sõelusid, tualettidesse vaatasid ja isegi lennuteenindajate kardinatagusesse privaatalasse piilusid.
Tähelepanu tõmbasid ka meediategelaste vintsutused. The Guardiani Moskva korrespondent Miriam Elder ei lennanud ise kaasa, kuid kirjutas, et paljud reporterid pole harjunud veetma poolt päevagi kangemat tarbimata (Aerofloti Havanna-lennu turistiklassis alkoholi ei serveerita).
Mu isiklik, ilmselt tsunftivaimust kallutatud arvamus on, et ajakirjanikke pilgatakse asjata. Need inimesed tegid oma tööd, st üritasid meediatarbijat värske infoga varustada. Kahtluseta on mõni reporter ajaloos varemgi läinud lennukile selleks, et kaasareisivat allikat püüda.
Muidugi pole sel kõigel eriti pistmist küsimustega, mille Snowden tõstatas: keda USA luureagentuur NSA jälgib, mida ta meie kohta salvestab, mis seaduste järgi ta seda teha tohib?
Mis siis ikka. Harvaesinevalt paeluv isikudraama on see, mis paneb miljoneid uudiseid jälgima, mitte võimalus, et su Skype’i-kõnelus on kusagil Utah’ osariigi kõrbes koos kõigi teistega arhiveeritud.