Andres Arrak: kas Eesti mängis 20 aastaga oma šansid maha?

Andres Arrak Foto: SCANPIX

Kui praegu ausalt peeglisse vaadata, siis kas Eestis toimuvad mingid olulised muudatused, mis võimaldaks uut hingamist? Kas meil on mõni partei, kes aduks tervikpilti ja pakuks lahendusi, küsib majanduspublitsist Andres Arrak.

Julgen väita, et Eestit valdab pärast peaaegu 22-aastast iseseisvust frustratsioon ja pettumus. Ning seda mitte ainult demokraatia ja poliitilise süsteemi suhtes. Paljud eestimaalased on kaotanud lootuse elatus- ja palgatasemelt rikastele naaberriikidele järele jõuda, jätavad sünnitamata ja hääletavad jalgadega. Rikkaks saamisega on enamikul kiire. Üheksakümnendate õhin ja eelmise kümnendi esimese poole edujoovastus on asendunud lootusetusega. Miks see nii juhtus?

Aga alustagem algusest. Eesti poliitilisele iseseisvumisele 1991. aasta augustis järgnesid kiired ja radikaalsed majandusreformid. Olulisimaks nende seast võib lugeda 1992. aasta juuni rahareformi. Me vabanesime rämpsrublast ja asemele tuli Eesti kroon seotuna fikseeritud kursiga Saksa marga külge vahekorras 8:1. Uskumatu, aga tõsi – toona oli keskmine palk Eestis 400 krooni ehk siis 26 eurot. Ühtlasi tähendas see, et kõik, mis Eestis toodeti, oli ka väga odav, kuna tööjõud on tähtsaim kulu igas majanduses.

Loomulikult oli suur osa sellest samal ajal ka rämps. Aga ka rämpsu saab müüa, kui seda teha hästi odavalt (võtame näiteks Hiina). Vahemärkus: rämpsu saab müüa ka kallilt. Euroopa luksuskaubamärgid müüvad Hiinas toodetud odavat rämpsu kalli raha eest – eriline mustkunst! Aga seda ei saa Eesti järele teha – meil pole maailmakuulsaid luksuskaubamärke.

Mis edasi sai? Edasi oli inflatsioon ja intensiivne välisraha sissevool. Rahareformi aastal hinnad kümnekordistusid. 1993. aasta inflatsioon oli veel 90 ja järgmisel aastal peaaegu 50 protsenti. Alla 10 protsendi jõudis inflatsioon alles 1998. aastal. Marga külge fikseerituna tähendas see ühtlasi, et eestlased muutusid markades üha rikkamaks. Mis võimaldas osta üha rohkem välismaal toodetud ilusaid asju ja reisida ning muuta Eesti jooksevkonto kiiresti negatiivseks. See ka juhtus. 2007 I kvartalis oli defitsiit 22 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. See oli hukatuse tee.

Samal ajal oli välismaiste investorite usaldus valuutakomitee raha vastu suur ja Eestile eluliselt vajalikke investeeringuid voolas sisse uksest ja aknast. 1993 tuli Eestisse otseseid välisinvesteeringuid 132 miljonit eurot, 1998. aastal juba 516 miljonit. Kõik see toetas kiiret majanduskasvu, aga ka toitis inflatsiooni. Valuutakomitee puhul sõltub raha pakkumine teatavasti otseselt keskpanga valuutareservidest. Elu Eestis paranes silmanähtavalt. Palgad kasvasid kosmilise kiirusega. Kümme aastat pärast rahareformi oli keskmine palk juba 6109 krooni ehk 390 eurot – kasv 15 korda. Selle aasta I kvartalis oli keskmine palk 916 eurot (1992. aasta rahareformi aegsega võrreldes 35 korda suurem).

Kui võrrelda tootlikkuse ja palga dünaamikat, siis on pilt intrigeeriv. Enamikus Euroopa riikides, ja mitte pelgalt Ida-Euroopas, on palk ehk tööjõukulu kasvanud kiiremini kui tootlikkus (vt tabel). Tootlikkuse andmed käivad perioodi 2000–2012 kohta, palgakulu andmed 1999–2008 kohta. Need andmed on küll ajalises nihkes, ent on siiski võrreldavad. Kui Eestis kasvas tootlikkus sel perioodil 60 protsenti, siis palgakulu ligi kolm korda. Selles arvestuses on «punases» kõik peale Saksamaa, Hispaania, Austria ja Šveitsi. Ainsana kasvatas konkurentsivõimet Suurbritannia. Seega, Euroopa kaotab tervikuna Põhja-Ameerika ja Aasia ees rahvusvahelisi positsioone – mõned riigid aeglasemalt, teised kiiremini. Lõppkokkuvõttes ei toeta see majanduskasvu ja võlakriisis vabanemist.

Tulles tagasi Eesti juurde: kõigel sellel on väliskaubandust ja rahvusvahelist konkurentsivõimet arvestades veel üks oluline mõõde. Kõik, mis Eestis toodeti, muutus välismaalaste jaoks samas tempos kallimaks. Tegelikult andis konfiskeeriv rahareform meile unikaalse ajaloolise võimaluse ja eelise kasutada madalat kulubaasi ka kehvapoolsete toodete ekspordiks, aga samal ajal ehitada välisinvesteeringute toel üles konkurentsivõimelist ja kvaliteetset tootmist ja majandust.

Tegelikult algas justkui kaks erinevat võidujooksu. Inflatsiooni köetud kulude ja ostuvõime kasv ühelt poolt. Majanduse ümberkorraldamine ja tootlikkuse kasvatamine teiselt poolt. Lahtiseletatult: kõik, mis kandis silti «Made in Estonia», pidi muutuma kiiremas tempos paremaks võrreldes selle tootmise kulude kasvuga. Selge oli, et see eelisseisund ei saanud kesta lõpmatuseni ja võidujooksu tulemus pidi selguma varsti. Ühtlasi sõltus sellest, kas meist saab rikas riik või jäämegi Lõuna-Portugali vaese provintsi tasemele.

Selgus saabus euro tulekuga 1. jaanuaril 2011. Kumb siis võitis? Kas me kasutasime oma võimaluse ära? Kuni 2008. aastal vallandunud majanduskriisini tundus taevas pilvitu ja meri põlvini. Eesti oli maailma üks kiiremini edenevaid riike pärast Hiinat ja Iirimaad. Raha tuli, ja pärast Euroopa Liiduga ühinemist veelgi rohkem. Ning see raha oli üha odavam (laenata). Ja inimesed läksid peast lolliks. Advendiajal tõid päkapikud mobiiltelefone ja lasteaia lõpuekskursioone korraldati Lapimaale. Liisiti Hummereid ja ehitati hüpermaju. Nafta purskas diivanist ja «piiks-piiks: raha tuli!». Viie rikkama hulka jõudmine oli päevade küsimus.

Siis tuli (meie jaoks esimene ja ootamatu) majanduskriis. Keegi ei osanud olla, sest kogemus puudus. Uskumatu, aga tõsi, me suutsime augu põhjas olles täita eelarvetasakaalu kriteeriumi. 1. jaanuari 2011 võidujoovastus ja taevasse lennanud šampanjakorgid ajasid rinna uhkusest kummi (eelkõige poliitikutel). Rahamasin Estonia seinas pritsis eurosid. Seda enam, et mingil hetkel pärast august väljumist olime jälle (Euroopa) kõige kiiremini kasvav majandus.

Praegugi oleme tublid ja areneme võlakriisis Euroopast kiiremini. Ent vahe rikaste riikide palkadega on endiselt ülisuur ning kiusatus üle lahe mesipuu poole lennata tugevam kui kunagi varem. Miks ikkagi makstakse sada kilomeetrit põhja pool sama töö eest rohkem palka? Vastus seisneb töö tootlikkuse erinevustes. Kas me võtame seda töötaja või töötunni kohta, vahet pole. Aga viimane on vast isegi piltlikum.

Kui soomlane teeb tund aega tööd (2012. a andmed), siis on ta loonud väärtust 40 euro eest, rootslane 45, taanlane 49 ja iirlane koguni 51 euro eest. Eestil on see 11 eurot. Nii lihtne see ongi. See, et Leedul (10) ja Lätil (8) on see veelgi madalam, ehk veidi lohutab, ent mitte kauaks. Madalam on töötunni tootlikkus vaid veel Bulgaarias ja Rumeenias. Ja nii olemegi viie vaesema hulgas.

Tegelikult oleme me tublid olnud: tosina aastaga suutsime tootlikkust kasvatada 60 protsenti, ent seda on ilmselgelt liiga vähe. Me toodame ikka veel liiga odavaid asju. Kui Eestis võetakse puu maha, veereb see pahatihti sama ümarana üle piiri. Soomes maha saetud puust saab väärisvineer ja sellest saab «antiikmööbel». Viimast aga müüakse kilodes – nii jätkub raha ka medõdedele ja õpetajatele maksmiseks.

Kui vahed on sellised, siis tuleb tunnistada: magasime oma šansi lihtlabaselt maha. Et mitte öelda, mängisime kakskümmend aastat lolli. Tarbisime ja reisisime (sh võlgu), ettevõtted ostsid juhatuse liikmetele üha suuremaid autosid. Investeerisime küll, aga mitte homsetesse tehnoloogiatesse. Euroraha läks mõttetult suurtesse infrastruktuuri objektidesse (Mäo «disneyland»), aga mitte haridusse. Vahemärkus: Iirimaa paigutas euroraha enamasti haridusse, neil polnud hiljaaegu veel ühtegi lõpuni ehitatud kiirteed.

Ent ühtlasi on, eriti noorte, teadvusse jõudnud selgus, et lähikümnendil me oma palgatasemes ja elukvaliteedis murrangut ei tee. Aga just järgmine kümnend saab, arvestades sündimust ja migratsiooni, olema kriitiline. Üks inimpõlvkond peaks olema piisav oma olemasolu õigustamiseks ja õppimisvõime tõestamiseks. Me ei saa teha uut rahareformi ja alustada otsast peale. Õigemini, saaksime küll, aga siis ei võtaks meid enam keegi tõsiselt. Siis me oleksime Kreeka.

Kui praegu ausalt peeglisse vaadata, siis kas Eestis toimuvad mingid sellised olulised muudatused, mis võimaldaks uut hingamist? Kas meil on mõni partei, kes aduks probleemi ja pakuks lahendusi? Mina neid ei näe. Seda enam, et uudis ise ja lahendused saavad olema väga ebapopulaarsed.

Aga oluline küsimus on, kas vahe rikastega väheneb enne, kui Eesti tühjaks jookseb?