Jaagup Irve: NSA ja Eesti: küsimata küsimused

Jaagup Irve Foto: Peeter Langovits

Me ei tea tegelikult, kuivõrd ja mida võib Eestis üleüldse salvestada – see seaduselünk tuleb kõrvaldada, leiab TTÜ arvuti­teaduse instituudi tark­varainsener Jaagup Irve.

Võrguliikluse rohke ennetav pealtkuulamine ja talletamine NSA poolt tähendab, et peame oma riigilt nõudma seaduselünga lappimist, mis võimaldab soovi korral salvestada sideseansi meta-andmetele lisaks ka seansi sisu. Soovin esitada ühe hüpoteetilise olukorra ja väita, et selline olukord garanteeriks praeguse avalikustatud reaalsusega identse meediapildi.

Kõigepealt üks tsitaat. «Vaatamised, mis on toimunud näiteks kohtu loa alusel, on väga selgelt dokumenteeritud,» ütles Erkki Koort «Terevisiooni» otsesaates. Sama sõnumit kordab ta ka Postimehe veergudel, kinnitades, et kõik toimuv on seadusega kooskõlas.

Mündi teisel poolel olen ääriveeri siit-sealt kuulnud, et lisaks elektroonilise side seaduses (§ 111) sätestatule salvestatakse ka kõnede sisu hoolimata selle avalikust eitamisest. Keegi väitjatest pole olnud väärt tinapaberist mütsi ega söönud kahtlasi seemneid, neist kellelgi pole põhjust mulle midagi välja mõelda.

Ma ei suuda seda vastuolu selgitada muuga, kui et tegelikkuses kehtivad mõlemad väited: kogu telefonside kasvõi ajutine salvestamine ongi seadusega kooskõlas. See on võimalik ainult juhul, kui teemat analüüsinud juristid on otsustanud, et kõne salvestamine siis, kui salvestatut ei kuulata, ei ole sõnumisaladuse rikkumine, sest saladus kui selline on lihtsalt kopeeritud – keegi pole sellele veel ligi pääsenud.

Veidi analoogne on see meie kõigi Gmaili postkastiga, mille sisu Google reklaami paremaks esitamiseks põhjalikult läbi mälub: inimfaktorit kaasamata. Ka meie kujuteldavas salvestussüsteemis võiks olla kõnetuvastuse komponent märksõnaotsingu lihtsustamiseks: see on midagi, mida Hollandi ajalehe Telegraaf väitel Hollandis aastast 2000 ka tehtud on. Kas Eestile müüdi sama seadmestik?

Kui säärane salvestamine on riigisaladusega kaitstud – mul pole põhjust eeldada, et seda ei tehtaks –, on kõik sellest teadlikud osapooled kohustatud teemat vältima, vastama küsimustele loovalt ning valetama. Üks viis praegust kahtlust hajutada oleks sätestada seaduses selgesõnaliselt, et kõnede seiresüsteemi talletatu ei tohi sisaldada kõnede endi sisu. Vastasel korral saame luua avalikkuses mulje, et kõik on korras, kuigi tegelikult on tegemist lihtsalt «väga salajase värgiga», mida haldavad vastutustundlikud professionaalid. See väike korrektiiv, mis keelaks kõnede igasuguse salvestamise, teeks meie seadusruumi selgemaks ja välistaks kiusatused.

NSA luureskandaali üks tõlgendustest on olnud, et nende valmiv hiidserveripark võib olla piisav pea kogu digitaalreaalsusest tõmmise tegemiseks.

Sooviksin selgitada, miks side pikaajaline salvestamine üldse probleemne võib olla. Vastuluure mätta otsast on kõnede kopeerimine äärmiselt ahvatlev – kujutage, millise pildi saaks SMSid­e ja mobiilivõrgu täieliku tõmmise omandaja näiteks pronks­öö sündmustest. Olen üsna kindel, et oluliselt parema sellest, mille mina telerit vaadates või lehti lugedes sain. Ilmselt piisavalt hea, et Kaitseliidu peitupugenud vabatahtlikud tol ööl peitu jäidki.

Minul inimesena on valik aga raskem: kas ma usaldan Eesti riigikorra igavest püsimist – kas usaldan seda, et ühel hetkel kaardid ei pöördu ja minu telefoni- ja võrguliiklusest ei saa tööriist kellegi käes, kellele me keegi ei usaldaks oma täielikku ajalugu, tutvusringkonda ega sotsiaalvõrgustikku.

Avastasin aastate eest end mõttelt, et kui oleksin mõne riigi salateenistus, ehitaksin ma kindlasti kõigi maailma inimeste andmebaasi. (Varsti tegin endale Facebooki konto.) Seal andmebaasis saaksid kirje kõik inimesed, mingi täpsusega automaatselt profileerituna, alarmsüsteemid ja kõik muu. Sinna võib igaks petteks unistada juurde kõikvõimalikud näpatud paroolid ja kasutajanimed, mida keegi kasutab, ja miks mitte tema fotode GPS koordinaadid ajateljel ja mida kõike veel. See oleks ülipraktiline. Ühtlasi oleks see ilmselt seesama, mille eest Edward Snowden meid hoiatada püüdis.

Mis riskid sellega kaasneksid? Mõelge, kui te peaksite täna bolševikena üht väikerahvast küüditama ja teil on olemas lisaks Facebookile ka nende e-kirjade sisu ja telefonikõne automaat-teisendus tekstiks. Praegu on see teisendamine eesti keele jaoks tehniliselt võimatu, aga usun, et see on riiklikult muudel põhjustel prioriteetne teema ning see vihm taevasse ei jää. Infotehnoloogiliselt taanduks küüditamisnimekirja koostamine märksõnaotsingule, kahtlase seltskonna eraldamisele ja logistikaküsimusele, et mitu konteinerit seekord tarvis läheb.

Võimalik, et neil kahel välja toodud variandil – kõige igavesti salvestamisel ning ainult meta-andmetega piirdumisel – on ka kompromisslähendeid. Võime otsustada, et salvestamegi kogu side näiteks paariks nädalaks või paariks kuuks. Nii kaitseksime end hälviku eest pumbal ja samas suudaksime rekonstrueerida mõned olulised sündmused, mida muidu ei saaks. Ühtlasi suudaksime sööta oma partnerriike neile tarviliku infoga.

Teisisõnu võib see olla ka kasulik ja vajalik. Võime rahvana otsustada, et meile on kõigile nii parem. Lepiksime mõttega, et lisaks vestluspartnerile räägime ka sõbraliku kaitsva raaliga, kes kõik meelde jätab. Ometi: kuna tegemist on olulise riskiga, ei tohiks seda lubada seadusse (vahest meelega) kirjutamata jäänud kaitseklausel. Me peame seadusse lisama, et kui salvestatakse sideseansi sisu, siis seda hoitaksegi mingi arv päevi ja mitte enam. Kaitseks pöörduva tuule eest.

Tõmban siinkohal spekulatsioonidele joone alla. Me ei saa praegu teada, kas meie juhuslik telefonikõne säilib kauem, kui vältimatult vajalik, ja me ei saa veenduda, et see nii ei juhtu. Kantsleri sõnad on kooskõlas mõlema versiooniga. On küsimata küsimus, kas sideseansi kohtu loata salvestamine oleks Eesti riigi seaduste kohaselt sõnumisaladuse rikkumine.

Vältimaks segadusi, peaksime lihtsalt seadust parandama: ennetava sõnumi kopeerimise välistamiseks või sellisel moel, et kõnede sisu salvestuks ilmutatud tingimustel.