Tartus Raadi endisel lennuväljal põles hommikul suur rehvihunnik.

FOTO: Lõuna päästekeskus


Mõne aasta eest tegid Ühendriikide ühe lõunaosariigi väikelinna kommunikatsioonitudengid kohalikus lehes praktikal olles omapäi eksperimendi, mis neile hiljem pahanduse kaela tõi: et teada saada, kuidas töötab meediatarbijate assotsiatiivne mälu, torkasid nad väikelehe uudislugudesse lauseid, kus olid kombineeritud mõne ettevõtte nimi ja mõni positiivne või negatiivne sündmus. Ühegi ettevõtte kohta ei öeldud otse midagi halba või head – neid üksnes mainiti koos.

Mõni aeg hiljem korraldasid tudengid küsitluse: selgus, et hinnang ettevõttele, keda pidevalt positiivse sündmusega koos mainitud sai, oli veidi parem kui negatiivse sündmusega koos mainituile, hoolimata sellest, et otsest seost sündmuse ja ettevõtte vahel ei olnud.

Muidugi ei olnud need tudengid esimesed ega viimased, kes sellisele tulemusele jõudsid, kuid tähelepanek, enese kogemuste varal saadud, oli õige: kontekst mõjutab assotsiatiivset mälu ja see omakorda mõjutab tulevasi hinnanguid.

Näib, et me teeme enese kogemuste varal läbi sarnast eksperimenti, ainult et maine, millega mängime, pole mõne väikefirma oma, vaid – veidi üldistatult – kogu riigi oma. Esmaspäevane uudis Tartus Raadil põlenud autokummidest tõstis «Teeme ära!» ettevõtmise üsna negatiivsesse konteksti, ja sugugi mitte esimest korda: 2008. aastal alguse saanud prügikoristuskampaaniast peale toob ajakirjandus sarnaseid uudiseid vähemalt kord-paar aastas. See, et «Teeme ära!» prügihunnikutes sugugi süüdi ei ole – nende poolt on kõik vajalik tehtud – ei loe. Isegi kui uudised rõhutavad, et tegu on pankrotti läinud prügifirma tegematajätmisega, laob assotsiatiivne mälu prügikoorma ikkagi «Teeme ära!» õlgadele. See omakorda võib kaasa tuua mitte üksnes ettevõtmise, vaid ka selle propageeritud hoolivama suhtumise ja kogu kodanikualgatuse jaoks nigelaid tagajärgi ning panna inimesed ühe või teise otstarbekuses kahtlema.

Ja karta on, et mitte üksnes Eestis. Praeguseks on «Teeme ära!» kasvanud üleilmseks. Selles osaleb miljoneid inimesi enam kui 70 riigist. Mõneti on sellest saanud üks Eesti märkidest, mille järgi meid teatakse. Välisminister Urmas Paet on kasutanud prahikoristuskampaaniat näitena Eesti edukast kodanikualgatusest ja kestliku arengu põhimõtete juurutamisest. On aja küsimus, millal aerofotod tohututest prügilaamadest välismeediasse jõuavad ja seal omakorda negatiivseid assotsiatsioone loovad.

Võita ei saa sellest olukorrast keegi. Maksumaksjale on toonud vedelev ja hooajaliselt põlev prügi kaasa arvestatavaid kulutusi, keskkonnale on tehtud oluline kahju, moraalset kahju on kannatanud «Teeme ära!» ettevõtmine ja kaudselt ka Eesti tervikuna. Omavalitsused ja riik peaksid ette võtma ühe tõsise arutelu, et olukorrale lõpuks ometi lahendus leida.