Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Wesse Allik: milleks Reformierakonnale avantüür Vilja Savisaar-Toomastiga?

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toimetaja: Merike Teder
Copy
Wesse Allik
Wesse Allik Foto: Erakogu

Kas kogu Reformierakonna avantüür Vilja Savisaar-Toomasti kui Tallinna linnapeakandidaadiga on üles ehitatud ainult lootusele, et vene rahvusest inimene ei suuda vahet teha tema ja Edgar Savisaare nime kirjapildil, arutleb reformierakondlane Wesse Allik Postimehe arvamusportaalis. 

Reformierakonna lootus, et Vilja Savisaar-Toomast võiks tuua arvestatava koguse lisahääli ja olla tõsiseltvõetav Tallinna linnapea kandidaat, on oma olemuselt lihtsalt üks piinlik avantüür, mille puhul on raske leida ühtegi loogilist kaalutlust.

2007. aasta riigikogu valimistel sai Vilja Savisaar hämmastavad 8531 häält, sellel ajal olid tema ja Edgari suhted vähemalt väliselt veel väga head. Eelmistel riigikogu valimistel 2011. aastal sai ta aga kõigest 1422 häält valimisringkonnas nr 1 (Haabersti ), mida võib juba lugeda suhteliselt keskpäraseks häältearvuks. Eriti kui kõrvutada seda faktiga, et samas valimisringkonnas üksikkandidaadina üles astunud Mart Helme sai 2467 häält (ehk siis enam kui tuhat häält rohkem kui Vilja Savisaar).

Kuigi ta kandis siis juba Toomasti nime, oli ta endiselt Keskerakonna ridades ja «oma» nägu. Lisaks olid ülejäänud eestlased Haabersti Keskerakonna nimekirjas (Märt Sults, Lauri Laasi, Kalev Kallo ja Karin Tammemägi) oluliselt vähem tuntud – ja olgem ausad, ka oluliselt madalama liiga (et mitte öelda klouniliiga) mängijad.

Seega, reaalsus on, et ilma Edgari soosinguta sai ta kuus korda vähem hääli, ja kõrvutades kahte erinevat tulemust, on raske teha mingit muud järeldust kui see, et Vilja Savisaarele antud hääled olid tegelikult mõeldud Edgar Savisaarele.

Kes siis ikkagi on reformierakondlasest Vilja Savisaar-Toomasti valija? Tõenäoliselt Keskerakonda toetav valija, ja isegi kui ta on varem Vilja poolt hääletanud, ei läbi ta sellist kiiret poliitiliste tõekspidamiste muutust nagu Vilja. Ühegi teise erakonna (sotsiaaldemokraadid, IRL, VIK või EKRE) toetajal pole samuti ühtegi loogilist põhjust oma eelistusi Vilja kasuks muuta.

Kuna Vilja Savisaar-Toomast on viimased aastad tegelenud peamiselt Euroopa asjaga, on ta tahes-tahtmata ka kaugenenud meie kohalikust elust ja viimati oli ta omavalitsuse tasandil ametis 2007. aastal ehk siis kuus aastat tagasi … buumi ajal. Seetõttu ei saa öelda, et tegemist oleks ka Reformierakonnale väga vajaliku spetsialistiga.

Kas kogu see äärmiselt piinlik avantüür (nii Reformierakonna kui ka Vilja enda jaoks) on üles ehitatud ainult lootusele, et vene rahvusest inimene ei suuda vahet teha Edgar Savisaare ja Vilja Savisaar-Toomasti nime kirjapildil ega loe uudiseid?

Mündi teine külg

Viimaste TNS Emori uuringute järgi ei toetanud ligi 44 protsenti inimestest ühtegi erakonda ja see näitaja on viimaste aastate kõrgeim. See aga tähendab, et praegu on Eestis järjest rohkem neid inimesi, kes on kõikides erakondades pettunud. Ma ei suuda välja mõelda ühtegi põhjust, miks selline ilmne tsirkus sunniks neid ümber mõtlema ja andma oma hääle just Viljale või Reformierakonnale üldisemalt. Pigem väheneb veelgi enam võimalus, et pettunud valija otsustab valimiskasti juures hääletada Reformierakonna poolt. Arvatavasti just need hääled saavadki kaalukeeleks järgmistel KOV valimistel Tallinnas.

Kuid küsimus pole mitte ainult lisahäältes, vaid ka Reformierakonna valijaskonnas, sest IRL-i kuulus lause «Valid Ansipi, saad Savisaare» saab tõeks. Reformierakonna toetajatel ja ka liikmetel võib tekkida vägagi tõsiseid küsimusi erakonna tõekspidamiste kohta, kui nad näevad Reformierakonna ridades inimest, kes on viimased kümme aastat maalinud Reformierakonnast koletist.

Ansip ütles eelmisel suvel, et ta ei taha olla ühes ruumis Meikariga ... Huvitav, kuidas ta suhtub ühes erakonnas olemisse inimesega, kes võrdles teda veel 2009. aastal katkuga? Muidugi pole Ansip ainus, kelle suhtes Vilja on varasematel aastatel kasutanud sarnaseid võrdlusi. Aga kas kõigil neil isikutel pole tekkinud mõningaid küsimusi? Kas või inimlikku solvumist? Paistab, et mitte.

«Ei midagi isiklikku, ainult … poliitika»

Aga võib-olla on Vilja Savisaar-Saulusest tõesti saanud Vilja Savisaar-Toomasti Paulus. Kõik on võimalik, ei mingit põhimõttevaba karjerismi! Kui Viljal oli selge, et Keskerakonnas on tema poliitilise karjääriga ühelpool, seadis ta esmajärjekorras sammud loomulikult sotsiaaldemokraatide ukse taha, sest just sellest erakonnast on kujunenud väljavisatud keskerakondlaste omamoodi varjupaik. Miljoni euro küsimus on aga see, miks see kaubaks ei läinud?

Võimalusi on mitmeid:

1. Sotsid ei tahtnud oma ridadesse isikut, kes võiks neil tulevikus raskendada läbirääkimisi Savisaarega. Huvitaval kombel pole ka ülejäänud «demokraadid» jõudnud sotside ridadesse.

2. Vilja küsis liiga kõrget hinda, näiteks võimalust jätkata Euroopa Parlamendis.

3. Leiti, et Vilja ei tooks oluliselt hääli juurde ja pigem oleks kahjulik sotside «natuke uue jõu» imidžile. Pealegi, nad tahavad vene rahvusest valijate hääli saada ja Vilja «reeturlikkus» ei meeldi isegi neile venelastele, kes ei vali Edgar Savisaart.

Pole tähtis, millisel põhjusel ta lõpuks sotsidega ei liitunud, aga linna peal räägitakse, et järgmisena uuris ta ka IRL-is võimalusi. Ent nendegagi ei läinud millegipärast kaubaks. Arvestades aega, millal Vilja liitus Reformierakonnaga, on alust uskuda, et sinna läks ta kõige viimasena (ja olgem ausad, pärast kõike seda, mida Vilja on selle erakonna kohta väitnud, võis see tema jaoks väga raske ja alandav samm olla). Kas Reformierakond on kõigist teistest erakondadest targem või siis… ka mitte?

Mäng, mis ei vääri küünlaid

Head vastused algavad headest küsimustest: kui oluline on Reformierakonna jaoks tulemus Tallinnas? Kui Keskerakond võidab nagu eelmisel korral, võib kehv tulemus tähendada ehk vaid paari koha kaotust linnavolikogus. Suuremas pildis ei muutu midagi.

Eeldusel, et Keskerakond ei saa enamust, vaid näiteks 43 protsenti häältest, pole ka vahet – koalitsiooni peab võtma kõik, kes sisse said, muidu ei mängi välja. See aga tähendab, et nii koalitsioonilepingu, linnapea kui ka muude kohtade jagamine toimub suuremat sorti lehmakauplemisega. Kuigi rohkem kohti annab mõningase eelise aga kõik sissesaajad on ikkagi kaalukeeleks, seega määravad tulemuse ikkagi poliitilised otsused, mitte kohtade arv.

Kui Reformierakond tahab reaalselt midagi Tallinnas ära teha, oleks tal vaja, et hääletama tuleksid ka need inimesed, kes pole seda varem teinud. Üks meetod selleks olnuks valida oma linnapeakandidaadiks inimene väljastpoolt erakonda(sid) ja poliitikat. Vilja Savisaar-Toomast aga pole kindlasti see isik, kes tooks valimiskastide juurde inimesed, kes muidu valimas ei käi.

Palju toredaid inimesi

Peale «totaalse muutuse» Vilja on Reformierakonda väidetavalt veel tulemas «vene saatkonnatöötajad ekslevad mu trepikojas» Ain Seppik ja «ausalt, me küsisime kiriku jaoks raha» Deniss Boroditš. Viimase puhul tasuks kuulata ka seda, mida tema kunagised kaastöötajad, «klatšimoorid» Elmar Sepp ja Ivo Parbus arvasid temast oma telefonikõnedes. Viimased kaks olid veel aasta tagasi Reformierakonna silmis täielikud paariad ja vaat et mitte kaugel «Moskva mõjuagendi» staatusest. Ju nad on vahepeal «muutunud» ja saanud «liberaalse valgustatuse» osalisteks.

Aga kellele seda komöödiat ikkagi mängitakse? Ma kardan, et isegi Reformierakond ei oska sellele küsimusele vastust anda.

Tagasi üles