Kristjan Siimson: tehnoloogia ohud ja avatus Edward Snowdeni näitel

Kristjan Siimson Foto: Erakogu

Riik peab pakkuma usaldusväärset keskkonda, kus inimesed julgevad probleemidest rääkida ning sellest lähtudes on Edward Snowdeni tagaajamine on sellel taustal väga vale tegu, kirjutab ettevõtja ja veebirakenduste arendaja Kristjan Siimson Postimehe arvamusportaalis. 

1980. aastate keskpaigas juhtus USAs ja Kanadas kiiritusaparaatidega üks hirmutav õnnetusteseeria, millest on teada kuus juhtumit. Kui kiiritusaparaat teeb vea ja tekitab ülekiirituse, siis võib eeldada, et tagajärjed on väga tõsised. Ülekiirituse esimene sümptom on naha punetamine, tekib kehaosade halvatus, koed surevad ja nahk hakkab maha kooruma.

Therac-25 oli Kanadas välja töötatud kiiritusaparaat, mis andis sageli erinevaid veateateid. Nii sageli, et arstid olid sellega juba harjunud, pidades ekraanile ilmuvaid veateateid juba igapidi normaalseteks. Nad eeldasid, et tagajärgedega on arvestatud ja aparaat ei saa tarkvaralise vea tulemusena ülekiiritust tekitada.

Mingil ajal hakkasid tootjale saabuma teated põletustest ja elektrišokkidest, kuid tootja oli veendunud, et pole võimalik, et nende aparaat saab selliseid asju põhjustada. Selle kasutamist jätkati, kuid probleemid ei kadunud.

11. aprillil 1986 sai üks mees Therac-25 seadmega kiiritusravi. Kiiritamise hetkel kuulis arst tugevat pauku, arst jooksis patsiendi juurde ja sai kohe aru, et midagi on väga valesti - mees oigas abi järele. Kui arst küsis, mis juhtus, ütles patsient, et oli näinud valgussähvatust ja kuulnud munade praadimise sarnast häält. Mõistetavalt oli patsient endast väga väljas ja küsis: «Mis minuga juhtus, mis minuga juhtus?» Patsient jäi peatselt koomasse ja suri 1. mail 1986, põhjuseks aju piirkonda tekitatud tugev ülekiiritus.

Õnnetuste otsene põhjus oli kiiritusaparaadi tarkvaraline viga, kuid aparaadi vanematel mudelitel oli tõsisemate tagajärgede ärahoidmiseks riistvaraline kaitse. Aparaati tootnud firma põikles pikka aega vastu, väites, et nende seadmel ei ole mingisuguseid defekte. Alles eeltoodud juhtum, mis ei olnud ainus, päädis probleemi lahendusega. Therac-25 kiiritusaparaatide kasutamisest ei loobutud, kuid viga parandati ja seda kasutati ka edaspidi.

Internet ei ole küll Therac-25 kiiritusaparaat ja see kedagi 250 siiverti suuruse kiiritusega ei ohusta. Interneti kaudu luuramine ei ole tarkvaraline viga, küll aga tehnoloogia väärkasutamine. Eelnev jutt peaks ilmestama, et tehnoloogial on potentsiaali palju pahandust teha. Tehnoloogiaspetsialisti ülesanne on selliseid probleeme vältida. Sellel eesmärgil on IEEE paika seadnud eetikakoodeksi, millest mõned huvitavad punktid on järgmised:

 ·    Võtame endale vastutuse, et meie otsused panustavad üldsuse ohutuse, tervise ja heaolu heaks ja avaldame kohe avalikkust või keskkonda kahjustavad asjaolud.

·    Kui võimalik, hoidume reaalsetest ja aimatavatest huvikonfliktidest ja kui need on olemas, teavitame sellest puudutatud osapooli.

·    Keeldume igasugustest altkäemaksudest ükskõik millisel kujul.

·    Parandame osapoolte teadlikkust tehnoloogia olemusest, selle rakendustest ja võimalikest tagajärgedest.

·    Hoidume teiste vigastamisest või nende omandi, maine või töökoha kahjustamisest väära või pahatahtliku teo läbi.

Siinkohal oleme ehk kõik arvamusel, et Edward Snowden teavitas üldsust sellisest probleemist, mis kahjustab avalikkuse huve. Riigi vaba voli inimeste järele luurata on üheselt mõistetav kui avalikkuse huvide kahjustamine. Tehnoloogiat kasutati valedel eesmärkidel ja Snowden toimis õigesti, informeerides avalikkust aset leidnud luuramisest. Lisaks täiendas Snowden üldsuse arusaama tehnoloogiast, andes teada, millised ohud meid varitsevad, hoides sellega ära võimaliku inimeste omandi, maine või töökoha kahjustamise, mis tekib kontrollimatu luuramise tagajärjel.

Kui mina pean binaarsete tõeväärtuste põhjal süsteeme üles ehitama, teades, et igas süsteemis on vead ja võin nendega ühiskonnale kahju tekitada, siis võin kergendatult hingata, et ma ei ole poliitik, kes peab pooltõdede põhjal keerukaid poliitsüsteeme konstrueerima. Näiteks Facebook võib suurt inimvalimit mõjutada, kuid sellistel tarkvaralistel tõrgetel on tunduvalt väiksem mõju - need ei pane valesid inimesi vangi. Tähtis on tõrgetega arvestada, teha kaineid otsuseid, eeldades tõrgete esinemist ja kui need ka esinevad, siis adekvaatselt reageerida. Tõrked ei esine ainult tarkvaras, vaid ka poliitsüsteemides.

Riigi roll on pakkuda usaldusväärset keskkonda, kus inimesed julgevad probleemidest rääkida. Iga tõsiseltvõetav tarkvaarendusega tegelev meeskond teab, et kui meeskonnas pole avatud ja usaldusväärset atmosfääri, siis töö tulemus saab tugevasti kannatada, sest meeskond ei saa toimida.

Riik peab igapidi toetust avaldama, et kui keegi teeb vea, siis sellest ka räägitaks. Ebamugavatest asjadest rääkimine ei ole midagi iseenesestmõistetavat. Lihtne on tekitada hirmu ja soodustada vaikimist, sest kõige lihtsam on suu kinni hoida ja tõrgetest mitte rääkida. Edward Snowden näitas, et ta oli oma palganumbrit väärt, teavitades üldsust veast. Riigi poolt saab olla ainult üks õige käitumine - nimelt sellele positiivselt reageerida ja sellist käitumist omalt poolt julgustada.

Ja selles, et Snowden Hong Kongi valis, ei ole vist midagi imestada, sest igal hommikul dim-sumi söömine on täitsa kadestusväärne maitseelamus, kuigi viimastel andmetel on ta sealt juba läinud.