Horvaatia jalgpallifännid elavad oma koondisele alati maruliselt kaasa. Viimasel Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril tehti nii välku kui pauku.

FOTO: AFP/SCANPIX

8. juuli 1998, Pariis. Davor Šuker saab kaasmängijalt karistusala joonele suurepärase söödu ja tema löögi järel sahiseb Fabien Barthezi valvatava värava võrk – esimest korda iseseisva riigina jalgpalli MM-finaalturniiril osalev Horvaatia on asunud poolfinaalis võõrustaja Prantsusmaa vastu 1:0 juhtima ja lähedal on maailmameistrivõistluste üks läbi aegade suuremaid üllatusi.

Pilvedest tiriti horvaadid toona küll alla ja Lilian Thurami kahe tabamuse järel (142 korda Prantsusmaa koondist esindanud Thurami ainsad koondiseväravad) tuli neil leppida pronksimänguga, kus lõpuks alistati Holland. Toonase turniiriga pani Euroopa väikeriik endast maailmas maha võimsa märgi ja teenis hulganisti poolehoidjaid.

Kuigi Horvaatia korvpallikoondis on võitnud Barcelona OMilt hõbemedali ja käsipallikoondis on kahel korral kroonitud olümpiavõitjaks (1996 ja 2004), naudib 4,3 miljoni elanikuga riigis suurimat tähelepanu jalgpall.  

1990ndate «kuldse põlvkonna» Davor Šukeri, Zvonimir Bobani ja Robert Prosinečki loobumise järel pole horvaadid 1998. aasta saavutust enam korrata suutnud, kuid ka praegu on ikkagi tegemist maailma tippmeeskonnaga. Rahvusvahelise jalgpalliliidu (FIFA) edetabelis paiknetakse ülikõrgel, neljandal kohal ning Madridi Reali poolkaitsja Luka Modrici ja Müncheni Bayerni ründeässa Mario Mandžukiči juhtimisel seatakse endiselt vaid kõrgeimaid sihte.

Maailmakuulsate Horvaatia jalgpallurite kõrval on (kuri)kuulsad ka nende tulised poolehoidjad. Nii pärineb näiteks Euroopa kõige vanem organiseeritud jalgpallifännide grupp just Horvaatiast, kui 1950. aastal moodustasid Spliti Hajduki toetajad rühmituse Torcida.

Tänapäevase Euroopa koondiseduellides ongi Horvaatia üheks osapooleks kõige tulisemas vastasseisus. Kui aastakümneid räägiti Hollandi ja Saksamaa mängudest, siis tänapäeval on kõige plahvatusohtlikum heitlus Horvaatia ja Serbia vahel.

Praegu kuuluvad Serbia ja Horvaatia 2014. aasta MM-valiksarjas ühte valikgruppi ja probleemide vältimiseks ei lubatud märtsis Zagrebis toimunud kohtumisele Serbia fänne (vaatamata sellele turvas kohtumist 1500 politseinikku). Samamoodi ei lubata horvaate septembris Belgradis toimuvale valikmängule.  

Samuti meenutatakse siiani, et sõda Balkanil sai alguse just jalgpalliväljakult, kui 1990. aasta 13. mail Zagrebis Maksimiri staadionil kohtusid kohalik Dinamo ja Belgradi Red Star. Mäng lõppes mässuga, kus ühel pool andis rusikatele voli Dinamo fännirühmitus Bad Blue Boys ja neile asus vastu Red Stari Delije. Hiljem tõmbasid mõlema meeskonna poolehoidjad selga juba armeemundri ja asusid Balkani sõjas lahinguväljale.

Selle päeva sündmuste keskseks tegelaseks kerkis juba eelmainitud Boban, kes Dinamo kaptenina kostitas jalalöögiga Jugoslaavia politseinikku, kes peksis staadionimurul tema klubi poolehoidjat. Nii on märgitud, et paljude horvaatide arvates sündis just selle löögiga nende rahvus uuesti ja asuti vastu serblaste ülevõimule.