Tvrtko Jakovina

FOTO: Erakogu

Kui võtta mõõdupuuks tingimused, millele ideaalis peaksid liituvad riigid vastama, ei saaks keegi ELiga ühineda, ütleb ajaloolane ja Zagrebi ülikooli professor Tvrtko Jakovina. Kuid Horvaatia liitumine mõjub hästi kogu piirkonnale, sest eeskuju ja kadedus innustavad.

Rumeenia ja Bulgaaria liitusid Euroopa Liiduga 2007. aastal, tagantjärele vaadates oli see nende jaoks veidi vara, probleemid pole seal lahenenud, vaid süvenenud. Kas Horvaatia jaoks on praegu õige hetk liituda? Ka Euroopa Komisjon tõi oma lõppraportis välja, et muresid riigis on, näiteks korruptsioon.

Esiteks on Horvaatia Bulgaariast ja Rumeeniast palju arenenum, kuid ees ka enamikust riikidest, kes enne Bulgaariat ja Rumeeniat liitusid. Nii et kui see mõõdupuuks võtta, siis paljud vanadest liikmetest praegu ELi jaoks ei kvalifitseeruks.

Kui rääkida reformimata õigussüsteemist, siis ma ütleksin, et selle täielikuks reformiks läheks aega umbes sada aastat, sest korda tuleks saada midagi, mis pole kunagi tegelikult korralikult toiminud.

Kui tahta esile tõsta korruptsiooni, siis tuleb meeles pidada, et mõnes ELile aluse pannud riigis on väga sarnased probleemid nendega, millega Horvaatia praegu silmitsi seisab. Näiteks Itaalia või Belgia. Olen mõlemas riigis pikemalt õppinud või töötanud ja ma tunnen neid seetõttu suhteliselt hästi.

Ja viimase paari päeva jooksul (intervjuu toimus 15.06 – toim) on kõik Sloveenias, Horvaatias ja Soomes rääkinud Patriast ja nende soomukite ostuga kaasnenud korruptsiooniskandaalist, kus Sloveenia ekspeaminister Janez Janša mõisteti kaheks aastaks vangi. Tegu oli Soome firmaga, altkäemaksud tulid Soomest.

Nii et kui me räägime korruptsioonist, siis see nähtus eksisteerib kõikjal. Seda on siin kahtlemata rohkem kui mõnes muus riigis, kuid kas Horvaatia vastuvõtmine ELi oli enneaegne? Ma ei ütleks nii. See on viimane osa Euroopast, kus Euroopal on tõesti mingisugunegi tähtsus. Inimesed kuuletuvad lõpuks, tuleb lihtsalt vajutada õigele nupule ja õigesti survestada. Kui piisavalt survestada, siis ma usun, et inimesed ja valitsus kuuletuks.

Kas me oleme piisavalt reforme teinud? Ma ütleks, et samal määral, nagu on teinud teised ELiga liitunud riigid. Kas see vastab kõigi ideaalidele, Saksa, Rootsi, Austria omadele? Ma ütleksin, et muidugi mitte. Kuid kui see oleks lävepakk, siis vaevalt mõni riik oleks klubiga liitumiseks piisavalt sobiv.

Kuidas mõjutab ELiga liitumine Horvaatia suhteid, näiteks kaubandust, teiste Balkani riikidega?

See annab Horvaatiale tõenäoliselt mingi hoobi. Mõned firmad on juba Bosniasse ümber kolinud, nad jätkavad tootmist seal. Horvaatial on asi veidi lihtsam, sest niikuinii elab palju horvaate Bosnias ja Hertsegoviinas, olles seal üks kolmest konstitutsioonilisest rahvast.

Kuid ma ei eeldaks, et Horvaatia majanduslik olukord paraneb ainuüksi ELiga liitumise kaudu. Ja isegi kaheksa aasta eest poleks ma sellele panustanud, see pole olnud peamine liitumiseesmärk.

Me saame liitumisega mingisuguse struktuuri. Ilma NATO surveta oleks Horvaatia sõjaväe reform aastakümneid aega võtnud. NATO surve all õnnestus aga sel valitsusel midagi teha, nad suutsid erru saata inimesed, kes niikuinii midagi ei teinud, kes olid alaharitud, liitunud armeega pärast 1990. aastate sõda. Nad võisid toona vaprad olla, kui nad ei sobinud tänapäevasesse sõjaväkke. Kohe kindlasti oli selliseid inimesi liiga palju.

Nii et selles mõttes määrab Euroopa teatud reeglid, toob rahu ja stabiilsuse. See pole lihtsalt fraas ning ma ei mõtle siinkohal 1990. aastate sõjale. Sõjamälestustest toituva natsionalismi esilekerkimine oli 1990. aastatel pea talumatu, praegu eksisteerib see kindlates sopistustes nii poliitikas kui elanikkonna seas. Muidugi ei lakka see olemast, kui Horvaatia ELiga liitub, kuid see satub suurema järelevalve alla, ja Horvaatia poliitikute taha tekib ka midagi muud.

Ma usun, et liberaalsemad ja avatuma mõtlemisega inimeste read saavad jõudu juurde. Ma pean seda väga oluliseks. Loodetavasti ka majandus saab ühel päeval liitumisest kasu, inimesed õpivad avaldusi kirjutama ja saavad Brüsseli fondidest raha, kuid see, mis kaasneb ELiga lisaks majanduslikule poolele, on minu meelest samaväärselt tähtis.

Millele horvaadi euroskeptikud oma retoorika üles ehitavad?

Et Horvaatia kaotab oma hinge, et meid tiritakse tagasi mingisse suuremasse föderatsiooni, kogukonda, kus me ära kaome. Et lõpuks sunnivad nad meid elama koos inimestega, kellega me Jugoslaavias koos elasime. Ka seda, et liitumine teeb meie majandusele lõpu, mis on suhteliselt rumal argument, arvestades Horvaatia praegust majanduslikku olukorda ja seda, kes meie panku ja suurimaid ettevõtteid omavad.

Need argumendid pole väga loogilised, kuid me räägime siinkohalt inimestest, kelle argumendid polegi mõeldud olema loogilised. Nad on sedavõrd natsionalistlikud ning tunnevad säärast hirmu reisimise ja muu maailma ees, et nad keskenduvad ainult oma esmaargumendile. Kui sellele vastulause esitada, siis kaob neil mõte. Neid võib juba teise lausega blokeerida, kuid selliselt see töötab igal pool.

Parempoolsed poliitikud ja parempoolne meedia meelitas ELiga liitumise referendumil oma valijaid sellega, et see saab meie lõplikuks tagasitulekuks Euroopasse, kuhu me oleme alati kuulunud, ning me tõmbame selge eraldusjoone nende – kes selles kontekstis on alati serblased – ja meie vahele. Nemad jäävad sinna, kuhu nad kuuluvad, itta, erinevalt meist, kes me võime küll täiesti ääre peal olla, aga kuulume ikkagi läände.

Seda argumenti järgisid mõned konservatiivid, lisaks veel liberaalide sektor, kes hääletasid ELi poolt põhjustel, mis liberaale ikka kannustavad – kergem reisida, ülikooli tuleb külalisprofessoreid, olukorras, kus Euroopa mängib üha väiksemat rolli, võimaldab see ellu jääda või vähemalt veidi kauem elus püsida.  

Kas inimesed tunnevad veel üldse huvi Euroopaga liitumise vastu, protsess on ju olnud sedavõrd pikk ja vaevaline?

Jaa, mingis mõttes olid inimesed väga pettunud, et Horvaatiale esitati üha uusi nõudeid. Kui oli lubatud, et nüüd oleme õigel rajal ja nõuded on täidetud, siis kerkis jälle midagi uut esile. Meil olid sloveenidega piiriprobleemid, aga ka Haagiga, ja Horvaatia võimude vahepealse saamatu käitumisega. Nii et inimesed pettusid veidi.

Kui me olime Jugoslaavia osa – ja ma ei mõtle siin ainult horvaate, vaid kõiki jugoslaavlasi –, siis Jugoslaavia erilise rolli tõttu külma sõja kontekstis – ei ida ega lääs, vaid läänele ida – hakkasid inimesed endast kui parematest mõtlema. Nad olid idaeurooplastest niikuinii rikkamad ja selles mõttes pidasid end väga oluliseks, Euroopa ristteel olijateks, ida ja lääne ühendajaks.

Need on kõik stereotüübid. On olemas väga palju riike, mis endast täpselt samamoodi arvavad: nad on tsivilisatsiooni ristteel, erinevad köögid ühinevad jne. See arvamus jäi püsima ja siis üllatuti, et kuidas nad meid nüüd vastu ei võta, me oleme nii tähtsad ja olulised, Tuđman (Franjo Tuđman, esimene Horvaatia president pärast Jugoslaaviast iseseisvumist – toim) armastas rõhutada, et horvaadid on Euroopa üks vanimaid rahvaid. Ajaloolises mõttes ta väga ei eksinud, kuid see, kuidas ta seda kasutas, oli naeruväärne. Euroopat nägi ta läbi prillide, mis 20. sajandi lõppu ei sobinud.

Inimesed harjuvad igasugu asjadega ja horvaadid harjusid sellega, et nad on kuskil vahepeal. Kuid see protsess pidi ühel hetkel ikkagi lõpu saama. Konservatiivsemate, kuid maailmale avatumate inimeste jaoks mängis olulist rolli see, et meie oleme nüüd viimased ja serblased ei liitu veel paljude aastate jooksul. Horvaatia liitumine oli paljude serblaste jaoks valus tõsiasi – see on fakt. Nii kaua kui see protsess oli kohmakas, oli see veel talutav, kuid kui sai selgeks, et Horvaatia võetakse vastu, oli mõnel inimesel seda väga keeruline taluda. Kuid minu meelest on see ka Serbia juhtkonna positsioonimuudatuse taga, mis toetab nüüd selgelt liikumist Euroopa poole.

Kuidas on praegu suhted siinse serbia vähemusega?

Me räägime veidi üle 20-aastasest perioodist. Serbia vähemuse olukord 1990. aastatel polnud meeldiv. Pigem oli see kohutav. Pärast Tuđmani surma kaotas Horvaatia Demokraatliik Liit (HDZ) võimu ja atmosfäär muutus. Koos Ivo Sanaderiga tuli Euroopaga kokkusobivam natsionalism, selline, mis on Euroopa kontekstis mõistetav ja talutav, mitte midagi pöörast.

Niisiis on alates 2000. aastast serblaste olukord pidevalt paranenud ja ma ei ütleks, et praegu midagi radikaalselt muutub. Kuid viimase pooleteise aasta jooksul on HDZ peamise opositsioonierakonnana esinenud väljaütlemistega, mis on verbaalselt olnud sama radikaalsed kui 1990. aastate käitumine. Ja mõnes kohas mitte ainult verbaalselt, viitan nüüd Horvaatia idaosas olnud kirillitsa kasutamise probleemile (riigi idaosas on kolmandik elanikkonnast serblased, kes kasutavad kirillitsat, mis omakorda on valus horvaatidele, sest Serbia armee põhjustas 1991–1995 väldanud sõjas piirkonnale olulisi purustusi – toim).

See on naeruväärne ja HDZ kaotas seal kohalikud valimised, nii et äärmuslikule parempoolsele kaardile panustamine ei tasunud end ära. Kuid võib öelda, et viimase aasta jooksul on toimunud muutus halvemas suunas ja seda eriti opositsiooni käitumises. Kuid Euroopa kontekstis on siiski tegu millegi aktsepteeritavaga. Ma ei taha öelda, et need protestid oleksid normaalsed olnud, aga millegi äärmuslikuga ka tegu pole (Vukovaris tulid sõjaveteranid meelt avaldama, et protestida valitsuse otsuse vastu lubada piirkonnas kirillitsa kasutusele võtta. Nimelt lubab Horvaatia vähemusi kaitsev seadus vähemusel neis piirkondades, kus neid on elanikest üle kolmandiku, oma kirja kasutada – toim). Keegi ei kaota rahvuse tõttu tööd, kedagi ei diskrimineerita, nagu see 1990. aastatel juhtus.

Mis praegu Horvaatia poliitikas kuumad teemad on?

Praegu peaks majandus üks kõige kuumem teema olema, aga kahjuks pole seda. Naeruväärne on praegu öelda, et tegeletakse ikka vähemuste küsimusega. Poliitikud alati mõõdavad, mida Serbia teeb. Samaväärselt jälgib Serbia kogu aeg, kuidas mängivad horvaadid jalgpalli. Nii et vähemuste ja serblaste küsimus on väga oluline. Siis on oluline ajalugu, kuid sinna alla mahub kaks, maksimaalselt kolm teemat – Jugoslaavia, Tito ja Teine maailmasõda, see tähendab Ustaša ja kommunistid.

Põhimõtteliselt räägivad poliitikud ainult neil teemadel. Pole aga mingit valmisolekut neid küsimusi tegelikult lahendada, see on nii olnud viimased 23 aastat. Mitte ükski parempoolne valitsus, kes seda teemat alati ära kasutas, ei võtnud midagi ette. Oli vaid debatt, ja ühest aastast pool kulus selle peale. Sinna alla kuulusid algkooli ja ajalooõpikud, erinevad mälestusüritused – Balti riikides peaks sellest hästi aru saama.

Peale selle on nüüd viimase aasta jooksul ühiskonnas toimunud ideoloogiline jagunemine küsimuses, kas lisada põhiseadusse, et abielu saab toimuda vaid mehe ja naise vahel. Ma olin terve aprilli riigist ära ja ma ei saanud üldsegi aru, et tegemist on niivõrd esiplaanil oleva teemaga. See saadab välja väga negatiivse signaali.

Meie katoliku kirik on siin kaugelt liiga konservatiivne ja ei ole isegi Püha Tooliga päris kooskõlas, sest Püha Tool on siinsest katoliiklikust hierarhiast palju euroopameelsem. Nüüd nad toetavad seda, mida meie peaminister nimetas konservatiivseks revolutsiooniks. Nad võtsid üles teema, mida muidu ei arutatudki. Nad lõid probleemi seal, kus minu hinnangul seda polnud. Meil pole midagi sarnast Prantsusmaal toimuvaga ja on naeruväärne öelda, et Prantsuse sündmused mõjutasid seda. Ei mõjutanud, see oli küll uudistes, kuid see teema polnud siin üleval. Ja ma ei liialda, kui ütlen, et see teema koos ajalooga hõivab ligi 80 protsenti avalikust debatist.

Ma ei saa sellest liikumisest aru, sest siin riigis pole mingit klerikaalset traditsiooni. Siinse katoliku kiriku probleem on minu hinnangul selles – ja see pole probleem ainult Horvaatias, vaid kogu maailmas –, et inimesed, kes tahavad preestriks saada, ei tule kõige haritumate või kõige paremate inimeste seast, nagu see oli 18. sajandil. Ja nii need uskumatud olukorrad tekivadki. Dubrovnikis oli mõne aasta eest preester, kes tappis ühe oma koguduse liikme. Tapetud mees oli tülinorija, nagu ma lugesin meediast, kuid kuidas saab olla katoliku preester ja tappa inimene? Ja siis nad mõistavad hukka enesetapjaid ja on eutanaasia vastu. Kuidas see kõik kokku sobib? Tolles intsidendis ei olnud kaklust, vaid preester läks koju, võttis relva ja tappis selle mehe. Uskumatu!

Vahetades nüüd teemat – millised on Horvaatia suhted Serbiaga? Varasem tige retoorika tundub olevat rahulikuma suhtumise vastu välja vahetatud.

Pärast seda kui Tomislav Nikolić presidendiks valiti, on paigalseis. Uue valitsusega paistab nii olevat, et nad teevad sama, mida Nixon tegi Hiinaga. Nad on palju julgemad, lähevad palju kaugemale, kuid ikkagi on suhetes seisak. Ja nüüd on veel Kosovo ka. President Nikolić ei taha osaleda ELi liitumisüritustel, kuni Kosovo on ka sinna ühe normaalse riigina kutsutud. Kosovot on tunnustanud üle saja riigi üle kogu maailma. Kosovo tunnustamine oli tõenäoliselt ka üks Horvaatiale seatud eeltingimus ELiga liitumiseks, samas pole mõned ELi liikmesriigid seda aga ise teinud.

Esimesel päeval pärast Horvaatia liitumist korraldab president Ivo Josipović kohtumise kõigi Kagu-Euroopa riikide presidentidega. Sellega tahetakse näidata kaht asja, mida on lõputult korratud: Horvaatia ei lahku regioonist, Horvaatiat huvitab see, et lähedalasuvatel riikidel oleks kindlad piirid ja stabiilne poliitiline olukord. Põhjus on selles (nemad muidugi niimoodi ei väljendu), et Horvaatias ei saa olla Šveitsi, kui piiri taga on Afganistan.

Ma ei arva, nagu Horvaatia nüüd regioonist lahkuks, kuid mul on veidi kahju, et Horvaatia ei kasutanud rohkem oma kogemusi, et kiirendada mõnes naaberriigis Euroopa-meelseid protsesse. Me aitasime neid, andsime neile dokumentide tõlked jne, kuid see pole ainult Horvaatia diplomaatide asi sundida riike õppima, kuulama, kogemusi saama.

Bosnia ei kasutanud seda eelisvõimalust ära. Ja kahjuks ei tea maailm, mida Bosniaga peale hakata, Horvaatia poliitikud pole aga kindlad, kuidas Bosnia probleemi lahendada. Isegi meie endine president Stjepan Mesić, kes oli Bosnias populaarne, ei kasutanud oma mõjujõudu, et seda riiki teatud suunas lükata.

Kuid ma usun, et Horvaatia liitumine ELiga tuleb meie naabritele kasuks, kindlasti Montenegrole, kuid ka Serbiale ja Bosniale.