Horvaatia liitumine ELiga toimub mõlema jaoks halval ajal. Horvaatias on lakkamatu majanduslangus kestnud juba viis aastat ning EL, samuti kriisis, ei aita uustulnukat enam nii palju kui varasemaid liitujaid. Horvaatia on valmis, et ELi astumine tähendab esialgu veel suuremaid probleeme, kuid loodab, et pikas perspektiivis toob see kaasa positiivseid tagajärgi.
1. juulil saab Horvaatiast Euroopa Liidu 28. liige, kuid pillavat rõõmupidu see kaasa ei too. Pidustusteks on eraldatud 700 000 eurot ning president Ivo Josipovići sõnul tulevad need kenad ja emotsionaalsed, kuid olukorras, kus viiendik horvaate on töötud, pole neil tähistamiseks suuremat soovi.
«Praegu pole tõesti Horvaatia jaoks parim aeg ELiga liituda ja see pole parim aeg ka ELi jaoks,» sõnas intervjuus Postimehele Zagrebis asuva Arengu ja Rahvusvaheliste Suhete Instituudi (IRMO) Euroopa integratsiooni osakonna juht Višnja Samardžija. «Ma usun, et inimesed saavad aru, et praegune liitumine pole sarnane viienda laienemisega, mis andis kasvule hoogu juurde. Uued liikmesriigid näitasid majandustulemusi, mis olid ELi omast paremad ja neis oli suurem kasv. See pole praeguse olukorraga võrreldav, Horvaatia on juba viis aastat lakkamatus majanduslanguses ja Euroopa ise on sügavas kriisis,» rääkis ta.
IRMO rahvusvaheliste majandus- ja poliitiliste suhete osakonna teadur Senada Šelo Šabić sõnas aga Postimehele, et Horvaatia koges raskel viisil seda, kui palju on erinevaid täitmist vajavaid nõudeid, et olla ELiga liitumiseks kõlbulik. «Tegemist on riigiga, mis pidas läbirääkimisi enamiku acquis’ peatükkide üle. Seda polnud varem pidanud tegema ükski ELiga liitunud riik, ka mitte Bulgaaria ja Rumeenia. Kõigele lisaks loodi 23. peatükk spetsiaalselt Horvaatia jaoks,» sõnas Šelo Šabić.
Šelo Šabići sõnul hakkab Horvaatia liitumine mõjutama ka teisi ELi pürgivaid Balkani maid. «Nende jaoks tulevad läbirääkimised tõenäoliselt suuremate nõudmistega ja jäigemad,» ütles ta ning lisas, et just too Horvaatia jaoks loodud eripeatükk on praegu see, millele paluti Montenegrol enim tähelepanu pöörata.
Samardžija sõnul tulid aga karmid ja pikka aega kestnud liitumisläbirääkimised Horvaatiale kokkuvõttes siiski kasuks. «Horvaatia on oma riigi korda saamiseks teinud suhteliselt palju, näiteks õigussüsteemis ja avalikus halduses. Tõsi, palju on veel teha. Kuid millegipärast ei õnnestunud neid reforme siduda struktuurireformiga ja see on asi, millega me peame kiiresti tegelema hakkama,» ütles Samardžija. «Alati on olnud kartus, et kui jõuame ELi, siis inimesed mõtlevad, et olgu, nüüd on reformid tehtud,» lisas ta. Hirmul on ka alust, sest nagu kirjutab Brüsselis asuva mõttekoja Carnegie Europe vanemteadur Judy Dempsey, et kuigi Brüssel on kasutusse võtnud uued järelevalvemehhanismid, kaob riikidel tegelikult reformisurve, kui nad juba ühendusse vastu on võetud.
Šelo Šabić tõi aga välja, et tema hinnangul ei poolda praegu EL või vähemalt selle kodanikud edasist laienemist kuigivõrd. «Mulle tundub, et kriis on hõivanud ELi poliitilise eliidi täie tähelepanu. Võimalike liitujate vastu tuntakse vähem huvi, neis riikides toob see aga kaasa vähem omapoolseid pingutusi ja arenguid,» ütles ta ja lisas, et kohalikud poliitikud ei näe kulukate reformide tegemiseks põhjust, kui Euroopa neisse leigelt suhtub ja omaenda probleemidele keskendub.
Šelo Šabići sõnul aga oli Horvaatiale ja ka Sloveeniale liitumine ELiga äärmiselt oluline, kuna see võimaldas end regioonist distantseerida. «Samas rõhutab meie uus valitsus, et me siseneme küll ELi, kuid ei lahku Balkani riikide reast, me oleme nendega geograafiliselt endiselt samas asukohas,» ütles Šelo Šabić. Muu hulgas tähendab see seda, et naabritega peab ikka koostööd tegema ja neid liitumispüüdlustes aitama.
«Ei taha kaugesse tulevikku vaadata, kuid praegu soovivad kõik Balkani riigid ELi pääseda. See on väga veider, kui meenutada, et tegu on riikidega, kes kuulutasid, kuivõrd erinevad nad on, et nad tahavad täielikku iseseisvust ning et nad võitlesid oma iseseisvuse ja vabaduse eest. Ja nüüd tahavad nad sellest kõige loobuda ja liituda ELiga,» sõnas Šelo Šabić.
Samardžija sõnul tuleb aga Balkani maade puhul arvesse võtta, et üks asi neid juba ühendab – Kesk-Euroopa Vabakaubandusleping (CEFTA), Horvaatia liitumine ELiga tähendab aga seda, et regiooni omavahelised kaubandussuhted lüüakse segamini. «Horvaatial on CEFTA riikidega head kaubandussuhted. Umbes viiendik meie ekspordist läheb CEFTA riikidesse, enamjaolt Bosniasse ja Serbiasse, neist riikides tuleb aga kuus protsenti impordist,» sõnas ta.
«Pärast ELiga liitumist peab Horvaatia hakkama rakendama Euroopa kaubanduspoliitika põhimõtteid ja CEFTAst välja astuma. Me liitume Euroopa majanduspiirkonnaga, mis pole meie jaoks nii huvitav. Meie tooted maksustatakse aga CEFTA turul eelnevast kuni 80 protsendi võrra suuremate tollimaksudega,» ütles Samardžija. See mõjutab küll eelkõige põllumajandustooteid, kus Horvaatia võib pärast ELiga liitumist kaotada umbes sada miljonit eurot aastas, 70 protsenti kaubavahetusest moodustavad aga tööstustooted, mille kaubavahetus on Samardžija sõnul enam-vähem liberaliseeritud.
Lisaks viisid mõned Horvaatia ettevõtted tootmise juba üle CEFTAsse jäävatesse riikidesse. Horvaatias tähendab see töökohtade kadumist, mis on niigi suure tööpuuduse juures lisaprobleemiks. «Pikas perspektiivis tähendab see aga seda, et Horvaatia on Lääne-Balkanil uus investor ja see on positiivne. Nii et kaks-kolm aastat toob see kaasa negatiivseid tagajärgi, pikemas ajas aga uusi väärtusi,» ütles Samardžija.
Šelo Šabići sõnul ootab 1. juulist Horvaatiat ees väga eriline olukord. «Riigil on äärmiselt pikad piirid, sel on erinevalt Sloveeniast rohkem sidet ja ühiseid teemasid regiooni teiste riikidega. Samal ajal ei aita EL nii palju nagu eelnevates laienemisringides. Nii et näeme tulevikus palju poliitilisi võitlusi, kuid ehk toob see lõpuks kaasa suurema piirkondliku ühtehoidmise. Saab näha,» lõpetab ta.