Poliitikast: kui kõrini, siis lihtsalt kõrini

Foto: Corbis/Scanpix

Kui objektiivselt ja ratsionaalselt suudame üldse poliitikast mõelda, hinnata skandaale, olgu nendeks siis Reformierakonna-Ojulandi kaasus või mõni Edgar Savisaarega juhtunu. Või on meie mõtlemine paratamatult kallutatud? Üldistused ja hinnangud on täis mõtlemisvigu ning ainuke, mida suudame, on püüd sümpaatiad ja antipaatiad tagantjärele mähkida näilise ratsionaalsuse kuube.  

Reformierakonna vihkajaid on nii palju, et hakatakse isegi Ojulandi uskuma, ütles Jürgen Ligi kolm nädalat tagasi Reformierakonna sisevalimiste häältevõltsimise skandaali lahvatamise järel. Kui Ligi oleks psühholoog, oleks ta fenomeni kirjeldamiseks kasutanud terminit «kättesaadavuse heuristik». Lihtsustatult tähendab see seda, et kui tahame mingit olukorda hinnata või mõne sündmuse tõenäosust mõõta, siis esimese asjana otsib aju analooge ja kogemust sarnastest juhtumitest.

Nobelist Daniel Kahneman kasutab kättesaadavuse heuristika kirjeldamiseks näidet Ameerika poliitikast.* Ameeriklastel on nimelt paras fetiš avaliku elu tegelaste abielutruuduse suhtes. Kui küsida, kumb on tõenäolisem, kas abielurikkujast poliitik või abielurikkujast kassapidaja, siis enamiku vastus on «poliitik». Nagu Kahneman ütleb, on põhjuseks see, et igaühel on kohe käepärast võtta (igaühele meenub) näiteid poliitikutega seotud seksiskandaalidest ja nende kajastamisest ajakirjanduses, näiteid kassapidajate kohta aga mitte. Samamoodi võib öelda Reformierakonna kohta. Viimase aasta jooksul on nende tegemisi väga palju kritiseeritud (enamasti ilmselt õigustatult), iga uus sündmus, viimati siis Ojulandi kaasus, langebki viljakale sissetöötatud pinnale.

Kolleeg Marti Aavik viitab veel ühele asjale, mis mõjutab meie mõtlemist poliitikast ja poliitikutest. See on kultuuri mõju. Alates antiikautoritest, Hamletist kuni tänapäevaste Hollywoodi filmide, teleseriaalide, raamatute ja suuresti ka ajakirjanduseni välja, on poliitikuid ja poliitikat kajastatud ikka kui intrigante, mängureid ja salatsejaid. Valavad mürki üksteisele kõrva või panevad jalga taha.

Meelelahutuslikust vaatenurgast on see ka loomulik, sest kes tahaks vaadata filmi, kus poliitikud istuvad kabinetis ning loevad tundide kaupa seaduseelnõusid? Kõlab umbes sama huvitavalt kui Andy Warholi film «Sleep» – viis tundi ja kakskümmend minutit magavat meest, ainukeseks action’iks korraks üle ekraani lendav kärbes. Eeltoodu ei tähenda, et poliitikute sigatsemistele ei peaks tähelepanu pöörama.

Ratsionaalselt saab seda põhjendada ka sellega, et kuna poliitiku tehtud sigaduse mõju on suurem ja pikaajalisem kui suvalise poemüüja omal, siis tulebki neil hoolsamalt silma peal hoida. Pigem on asi selles, kui objektiivselt me suudame teha jõulisi üldistusi. Kumb on tegelikult ebamoraalsem: kas keskmine poliitik või keskmine õpetaja, keskmine poliitik või keskmine ajakirjanik, keskmine poliitik või keskmine eestlane?

Viimased aastakümned psühholoogias on tõestanud, et inimesed on oma hinnangutes ja otsustes kallutatud ehk teevad mõtlemisvigu.** See pole iseenesest üllatav. Mis aga on oluline ja mida uuringud on näidanud, selle võib võtta kokku kolmes punktis. Esiteks on enamik mõtlemisvigasid tahtmatud ja tulevad iseenesest. Teiseks on neid väga raske vältida, tihti lausa võimatu. Kolmandaks polegi väga vahet haritutel ja harimatutel, tüüpmõtlemise vigasid teevad mõlemad üsna ühtmoodi.

Põhjus on selles, et suur osa neist vigadest tuleb meie mõtlemissüsteemi ülesehitusest endast. Psühholoogid kasutavad mõtlemise kirjeldamiseks termineid Süsteem 1 ja Süsteem 2 mõtlemine. Tegemist on kujunditega, ajus ei ole konkreetseid piirkondi või võrgustikke, mis vastaksid kahele mõtlemissüsteemile.*** Süsteem 1 on väga kiire, töötab automaatselt, seda ei saa välja lülitada ja see suudab teha ühekorraga palju erinevaid asju. Enamasti pole see teadlik tegevus – me ei saa isegi aru, et mõtleme. Süsteem 1 registreerib ja seletab ümbrust, registreerib vastutulija naeratuse (teeb ka järelduse, et vastutulija on ohutu), hindab samal ajal läheneva auto kaugust ja kiirust, võib-olla registreerib ka auto värvi, margi ja kümme muudki nüanssi, ning kui lisaks kõigele eelnevale näeb tehet 2 + 2, ilmub pähe number 4. Süsteem 1 mõtlemist ei ole võimalik välja lülitada, 2 + 2 toob alati automaatselt pähe vastuse 4; isegi siis, kui kiusu pärast ütleme välja küll numbri 5, on 4 meie peas ikka olemas.

Kõik asjad aga ei ole nii lihtsad nagu 2 + 2. Elu pakub pidevalt keerulisi situatsioone ja valikuid, avalikus elus ja poliitikas toimuv ei ole erand. Klassikaline psühholoogias kasutatav näide on järgmine mõtteeksperiment.

Pesapalli pall ja pesapallikurikas maksavad kokku 1,10 dollarit. Kurikas on pesapallist 1,00 dollari võrra kallim. Kui palju maksab pall?

Automaatne vastus, mis pähe kargab: pall maksab 10 senti. Tegelikult see ei saa olla õige, sest kui pall ja kurikas kokku maksavad 1,10 ja kurikas on 1,00 võrra kallim ning vastusena pakutakse palli hinnaks 10 senti, tuleks ju tehe 0,10 + 1,10 = 1,20. Korrektne vastus ülesandele on hoopiski: pall maksab 5 senti (0,05 + 1,05 = 1,10). Uuringud näitavad, et ka maailma tippülikoolide tudengitest enam kui pooled eksivad selliste ülesannete lahendamisel. Tähelepanuväärne on selliste eksperimentide puhul aga see, et isegi neil, kes ütlevad välja korrektse vastuse (pall maksab 5 senti), vilksatab esimesena pähe ikkagi vale vastus (pall maksab 10 senti). Neil on lihtsalt kannatust teha ajus väike matemaatiline kontroll või on neil kogemust aimata, et äkki on trikiga küsimus.

Loogilist ja ratsionaalset kontrollifunktsiooni täidabki meie mõtlemises Süsteem 2. Küllalt hästi on tõestatud, et neil, kellel on tugev Süsteem 2, saavad ka kõrgeid skoore IQ testides. Ometi on psühholoogid avastanud ka siin ühe nõrkuse. Nimelt, Süsteem 2 on loomu poolest laisk. Kui Süsteem 1 töötab automaatselt ja pingutuseta, siis Süsteemi 2 käitamine on koormav. Süsteemi 2 laiskusel ja Süsteemi 1 pingutuseta automatiseeritusel on ka bioloogiline põhjus – aju ja kesknärvisüsteemi opereerimine on kõige energiakulukam tegevus üldse. Süsteem 2 loomupärase laiskuse tõttu ei teegi intelligentsus inimesi immuunseks kallutatusele ja eelarvamustele. Psühholoog Keith Stanovich eristabki seetõttu intelligentsust ja ratsionaalsust. Sa võid olla väga intelligentne (kõrge IQ), aga mingil põhjusel on sul raske Süsteemi 2 tööle motiveerida. Stanovichi sõnul näitavad pesapalli ja kurika tüüpi ülesannete lahendamine paremini inimeste kalduvust teha mõtlemisvigasid kui näiteks konventsionaalsed IQ testid.

Niisiis, Süsteem 1 on erakordselt võimas ja väsimatu. Ta annab meile pidevalt vastuseid ette. Ma ei tea, ma ei oska öelda – need ei ole aktsepteeritavad tulemused Süsteem 1 jaoks. Enamasti töötab Süsteem 1 väga hästi, aga just sealt tulevad ka mõtlemisvead, kui satume keerulistesse olukordadesse.

Avalik elu, poliitilised sündmused, majandusprotsessid, tulevik, mingite sündmuste tõenäosus, igasugused intuitiivsed statistilised hinnangud – kõik need on just mõtlemisvigadele kergesti haavatavad valdkonnad. Arutasin näiteks hiljuti ühe ekskolleegiga Eesti erakondade organisatsioonikultuuri. Ta tõi näitena Reformierakonna sisevalimiste skandaali ja IRLi Peipsi-äärsete valijate skandaali (üks sealne parteilane survestas Peip­si kalureid erakonda astuma ja vedas neid siis IRLi suurkogule), väites, et ei saa enam rääkida üksikutest näidetest, vaid sellest, et erakondade organisatsioonikultuur on mäda. Jäin skeptiliseks, sest kui hästi suudame hinnata selliste juhtumite esinemissagedust ja tõenäosust, kas sellised eksimused on reegel või erandid, ning lõpuks: kas hindame organisatsioonikultuuri piisavalt heaks, et ta enamasti suudab sohitegemise ära hoida, või hindame nõrgaks, kui vahel laseb sohitegemisel sündida? Nii – iga komponent eraldi – on keeruliselt hinnata, ammugi siis ülesannet tervikuna.

Nagu öeldud, psühholoogid annavad selgelt mõista, et kallutatus on inimese loomulik olek (Süsteem 1 töötab kogu aeg), ratsionaalsus ja kontrollimine (Süsteem 2) nõuab pingutust. On lihtsam vastata küsimusele, mida mingi asja kohta tunneme, kui küsimusele, mida sellest arvame. Enamasti vahetame sellistes situatsioonides küsimuse «mida arvata» automaatselt küsimuse «mida tunneme» vastu. (Vaadake näiteks Rein Raua sõnu: «Mul on täiesti ükskõik, kumb pool valetab. Või õigemini: ma arvan, et nad kõik valetavad.» EPL, 10.06)

Lõpuks tähendab see seda, et emotsioonid panevad vastuse paika, hiljem ehitame lihtsalt ratsionaalsuse sinna ümber. Taas kehtib reegel: nii on meie ajul lihtsam. Emotsiooni leidmine ajust on kergem kui kontrollitud arvamuse leidmine. See nõuab vähem pingutust, väiksem pingutus tekitab omakorda uue hea tunde (mõni ütleb lausa, et tekitab teadvustamata mõnutunde, et vaat kui kergelt vastus tuli), nii toimub omalaadne topelt kinnitus, et ju see järeldus ikka õige on, kui see nii kergelt tuli ja hea tunde tekitas. Ka see mehhanism kannab nime heuristik – emotsionaalne heuristik, mis on tõenäoliselt kõige võimsam kallutatuse tekitaja üldse. Kui emotsioonid on mängus, siis tulevad mõtlemisvead kõige kergemini.

Kokkuvõtteks usun, et ülehindame poliitikute ebamoraalsust ja sigatsemiste ulatust. See kehtib kõikide erakondade, nii Reformierakonna, IRLi, sotside kui ka Keskerakonna suhtes. Poliitkast mõtlemine kaldub olema loomu poolest kallutatud ja kindlasti on ka minu mõtlemine kallutatud. Tõenäoliselt on ka jutud organisatsioonikultuuri vildakusest ja sisedemokraatiast tihti pigem püüd ratsionaliseerida eelhoiakuid. Võimalik, et lõpuks asi ongi palju lihtsam. Kui mingist näost, poliitikust või erakonnast saab kõrini, siis nii ongi. Ratsionaalselt sellist suhtumist ümber veenda on väga raske või lausa võimatu.

Näiteks sellel sügisel saab Reformierakonnal täis 18 aastat valitsuses olemist, viimased kaheksa aastat on enda käes hoitud ka peaministri kohta. Imestama ei pea selle üle, miks nende suhtes praegu nii palju kriitikat on, vaid selle üle, miks seda varem polnud.

Kui Reformierakond uuris Ojulandi juhtumit kiiresti, siis arvati, et liiga kiiresti, sest ei taha tõde teada saada. Oleks uurinud aeglasemalt, oleks samad öelnud, et liiga aeglaselt, mis te venitate, tahate midagi kinni mätsida. Lõpuks päästabki võimuvahetus, las teised pääsevad valitsema, teevad oma tegusid ja oma vigu (või vähemalt asju, mida tõlgendatakse vigadena), täidavad kättesaadavuse ja emotsionaalse heuristiku näidetega oma tegemistest.

* Siin ja edaspidi ongi enamik näiteid toodud Kahnemani vahendusel tema paar aastat tagasi ilmunud bestsellerist «Thinking, Fast and Slow».

** Inglise keeles on selle kohta termin bias, head eestikeelset vastet kahjuks pole, Tartu Ülikooli psühholoogia instituudi juhataja Triin Hannust ütleb, et võiks öelda: kalle, vastamiskalle, kallutatus ja mõnes kontekstis eelarvamus. Laias laastus käib jutt mõtlemisvigadest, millel on omakorda väga palju erinevaid tekkemehhanisme.

*** Ameerika psühholoog Keith Stanovich, kes Süsteem 1 ja Süsteem 2 termini esimesena käibele tõi, eelistabki seetõttu ise nüüd rääkida pigem Tüüp 1 ja Tüüp 2 mõtlemisprotsessidest.