Aimar Ventsel: napsivõtmisest läbi akadeemilise prisma

Foto: Corbis/Scanpix

Miks inimesed joovad, kui sel tegevusel on niivõrd katastroofilised tagajärjed? Alkohol on aastasadade (kui mitte tuhandete) jooksul niivõrd sisse imbunud meie sotsiaalse suhtlemise mustritesse, igat masti rituaalidesse ja argipäeva, et ilma selleta ei kujuta paljudel juhtudel inimestevahelist suhtlemist enam ettegi.

Mai viimasel ja juuni esimesel päeval toimus Tartu Ülikooli etnoloogia osakonna juures konverents «Drinking and driving is so much fun». Konverentsi pealkiri oli laenatud 80ndate briti punkbändi The Business suhteliselt kuulsast loost. Selles loos laulavad briti punkarid sellest, kui tore on napsi võtta ja igat masti lollusi teha, näiteks purjuspäi autot juhtida.

Laulu nime laenamine polnud juhuslik. Konverentsi teemaks oli alkohol Arktikas, esmajärjekorras Siberis, ning see regioon on just viinaviskamise poolest vägagi problemaatiline. Meie aga otsustasime vaadata medali teist külge: miks siis inimesed joovad, kui sel tegevusel on niivõrd katastroofilised tagajärjed? Lühidalt: luubi alla võeti alkoholi kultuuriline ja sotsiaalne tähendus. Konverents (puhttehniliselt töötuba) oli tõeliselt rahvusvaheline, tuues kokku Venemaa, Saksamaa, Suurbritannia, Leedu, Soome ja muidugi Eesti teadlased. Rahvuseliselt oli seltskond veel kirjum, peale eestlaste esinesid ettekannetega jakuudid, komid, sakslased, inglased, venelased, itaallased ja soomlased.

Kõrvalseisjale on vast vähe teada, et alkoholitarbimise uurimisega tegeldakse sotsiaalteadustes päris massiivselt. Seda aga ennekõike probleemiuurimise seisukohalt. Alkoholitarbimine on hälve, õnnetus, mille vastu tuleb rohtu leida. Ja vägijoogi pruukimine võrdub sellises uurimissuunas pahatihti alkoholismiga. Eriti suhtutakse alkoholitarbimisse kui õnnetusse Siberi-uuringutes. Tõsiasi on see, et Siberis juuakse palju, eriti pärast Nõukogude Liidu kokkuvarisemist ja tervete regioonide majanduse väljasuremist.

Joovad nii venelased kui ka põliselanikud. Kusjuures viimaste puhul kaasnevad liigjoomisega peale kasvava vägivalla veel enesetapud, kultuuri degradeerumine ja muidu moraalne laostumine. Samas ei ole Siber regioon, kus kõik on hommikust õhtuni silmini täis ja keegi siivsalt juua ei oska. Lihtsalt teadlased ning muidu ühiskonnategelased kipuvad avalikkusele tihti väga ühekülgset pilti esitama.

Meie koosviibimine jõudis seevastu tulemusele, mis omakorda peaks tekitama igale tervisefriigile korraliku peavalu ja unehäired: tuleb välja, et ilma napsita kohe üldse ei saa. Ja samavõrra kui probleeme tekitab liigne napsivõtmine, tekitab ebameeldivaid olukordi ka napsivõtmisest loobumine. Asi on selles, et alkohol on aastasadade (kui mitte tuhandete) jooksul niivõrd sisse imbunud meie sotsiaalse suhtlemise mustritesse, igat masti rituaalidesse ja igapäeva, et ilma selleta ei kujuta paljudel juhtudel inimestevahelist suhtlemist lihtsalt ette. (Kusjuures siin ei pruugi alati rituaalide all mõelda midagi eriti eksklusiivset ja pühalikku, ka tavalisel juubelipeol paneb iga normaalne inimene nii Eestis kui igas Siberi nurgas pudeli lauale.)

Seda näitasid just kaks ettekannet alkoholist loobumisest. Tatjana Argounova-Low ja Juri Zegutin (mõlemad on rahvuselt jakuudid, ent esimene töötab Šotimaal Aberdeeni Ülikoolis, teine aga Jakutskis Humanitaaruuringute Instituudis) tegid ühisettekande kodeerimisest. Kodeerimine on 1970ndatesse tagasi minev nõukogude praktika, kus inimene pannakse (enamasti hüpnoosi teel) uskuma, et ta on alkoholitarbimise vastu kodeeritud ja igasugune napsivõtmine saab edaspidi vaid halvasti lõppeda.

Üldjuhul vähemalt esialgu lõpebki see nii: alkoholi tarbinud kodeeritud inimene kannatab unehäirete all, oksendab ja tunneb ennast teinekord suisa enesetapu äärel olevat. Üldjuhul hakkab kodeeritud inimene eemale hoidma nii alkoholist kui ka inimestest, kes seda tarbivad, ning kohtadest, kus seda tarbitakse. Tagajärjeks on see, et kodeeritud endine napsitaja kaotab tihti kogu oma suhtluskonna: kes see ikka tahab peoseltskonda kannataja näoga nurgas istuvat kainet, eks ole? Otse loomulikult võib selline abstinents Venemaal (ja eriti Siberis), kus äriasju aetakse enamasti saunas viinapitsi taga, tekitada ka katastroofilisi majanduslikke tagajärgi.

Teise mittejoomist käsitleva ettekande esitas Tartu Ülikoolis töötav Laur Vallikivi ning selle teemaks oli baptismi pöördunud traditsioonilised neenetsid ja nende keeruline suhe traditsioonilise kultuuri ja sugulastega. Uuestiärganud ei võta napsi, mis aga voolab neenetsite juures nii sünnipäevapidudel kui ka mitmete rituaalide käigus.

Tagajärjeks võõrandumine esiisade kultuurist ja oma rahvast, sest enamikus traditsioonilistes kultuurides kinnitatakse ja tugevdatakse suguvõsasidemeid just rituaalide kaudu. Seega, seltsimehed, ilma joomata ei saa, see on nüüd teaduslikult tõestatud!

Nagu konverentsidel ikka tavaks, toimuvad kõige huvitavamad jutuajamised just nn kaadri taga ehk ettekannete vaheajal või siis pärast konverentsipäeva õhtusöögil. Just sellest jäi meelde huvitav juturing alkoholi poliitilisest tähendusest Siberis.

Viimastel aastatel on Siberi põlisrahvaste seas järjest enam aktiviseerunud nn tagasi juurte juurde liikumised, mis enamjaolt propageerivad põliselanike traditsioone, aga kalevi all räägivad ka Siberi rahvaste õigustest oma maale ja seal peituvate maavarade kaevandamisest saadavale tulule. Päris mitmed nendest liikumistest kasutavad ära vägagi segast ja terves Siberis rahva seas mitmesuguselt tõlgendatavat nn geenipuudulikkust. Seda on igaüks kuulnud, et asiaadid ei talu alkoholi, sest neil kas puudub mingi geen, ensüüm, või nagu ütles üks Eesti kolleeg, «too imelik soolikas».

Ma ei lasku siin meditsiinilistesse üksikasjadesse, sest oluline on inimeste usk sellesse. Ja seda usku kasutavad oma huvides ära ka põlisrahvaste poliitilised liikumised (enamik selliseid põlisrahvaste liikumisi on Siberis registreeritud kas spordiklubidena või kultuuriseltsidena).

Ning need sõna otseses mõttes rahvusliikumised väidavad tihti, et alkoholi tõid sisse venelased, et põlisrahvaid kergemini alla heita. Tšuktšidel näiteks on olemas raudkindel legend, et bolševikud tutvustasid neile viina pärast seda, kui nad ei suutnud tšuktše teistmoodi alistada. Asi on selles, et tšuktšid olid viimane Nõukogude Liidu rahvas, kes kommunistidele vastupanu osutas ja alles 1940ndate lõpul suudeti Tšuktšimaal nõukogude võim kehtestada.

Üks alkoholiga seonduv tšuktši legend on selline: 1949. aastal, kui kommunistid olid aastakümneid asjatult tundra-tšuktšidega võidelnud, ilma et nood oleks tunnustanud kommunistide ülemvalitsust, organiseeriti suur lepituspidu, kuhu kutsuti ka peamised vastupanus osalevad suguvõsad.

Kaeti vägev pidulaud. Inimestele tehti kinke, sealjuures anti ka viina. Enne joodeti tšuktšid lepituspeo ajal täis. Tundrasse naasnud võitlejad ei osanud kassiahastuses muud teha, kui kingiks antud pudelitel korgid pealt keerata ja nii muutusidki nad suhteliselt lühikese ajaga alkoholisõltlasteks. Edasine on juba ajalugu.

Tšuktšidel on oma lugu, ent meelega alkoholisõltlaseks tegemise teooriat pooldavad enamiku Siberi põlisrahvaste pooldissidentidest venevastased aktivistid.

Ükskõik mis Siberi nurgas kuulete erinevaid versioone ühest ja samast loost: venelased on juba iidamast-aadamast, aga eriti pärast Oktoobrirevolutsiooni teadlikult kasutanud ära jakuutide, burjaatide, tuvalaste, hakasside, evenkide jt suutmatust alkoholi põletada. Ning selle ärakasutamise tulemusena tekkis neis rahvastes alkoholisõltuvus. Seepärast nõuavad viimastel aastatel Siberi rahvaste seas tekkinud poliitilised kultuuriliikumised viinajoomise lõpetamist, kuna tegemist on nii ebatraditsioonilise kui ka geneetiliselt sobimatu joogiga. Propageeritakse koos traditsioonide elustamisega naasmist traditsiooniliste jookide juurde, nagu seda on paljudel Siberi rahvastel näiteks märapiimast kääritatud kumõss (pigem sümboolse kraadiga jook).

Kui pöörduda tagasi nn päris ettekannete juurde, siis juurte juurde naasmise komplitseeritust kainuse lauspropageerimise kaudu demonstreeris Eleanor Peersi (Suurbritannia/Saksamaa) ettekanne. Eleanor on aastaid tegelenud ühe Siberi suurima põlisrahva jakuutide (meie mõttes) jaanipäeva – Õsõeahi-nimelise rituaali – uurimisega. Nagu jaanitulede pidamine, toimub ka Õsõeah pööripäeval ja seda peetakse igal pool, kus elab jakuute (möödunud aastal pühitseti esimest korda Õsõeahi ka Eestis). Sarnaselt jaanipäevaga muteerus Õsõeah nõukogude ajal lihtsalt labrakaks. Mõningate oluliste rituaalide kõrval (näiteks päikese tervitamise tseremoonia jne) läksid inimesed Õsõeahile ikkagi jooma.

Erinevalt Eestist on Jakuutias aga olemas nn vabariiklik Õsõeah, millest võtavad osa tipp-poliitikud – nii president kui kohalikud ja välismaalastest riigiametnikud. Uus Õsõeah kui jakuutide iidsete traditsioonide musternäide, kuulutati mõne aasta eest alkoholivabaks ning igasuguse alkoholi müük peoplatsil on keelatud. Kui ma 2000ndate alguses esimest korda elus vabariiklikule Õsõeahile sattusin (see toimus Jakutskist kümmekond kilomeetrit väljas väga maalilises kohas), oli seal õlleputkasid sama palju kui šašlõkiputkasid.

Nüüd on esimesed kadunud ja viimaste hulk väheneb pidevalt ning neid on hakanud välja vahetama traditsioonilisi jakuudi toite müüvad söögikohad. Rahvas tuleb kohale, naudib pidu ning pärast suundub peaplatsi äärele, kus laotatakse maha laudlina ja hakatakse perekonniti piknikku pidama. Paradoksaalsel kombel samad ühiskonnategelased ja poliitikud, kes propageerivad alkoholivabu avalikke üritusi, panevad aga salaja sisse veetud veini- ja viinapudeli perekondlikule piknikulauale (õieti küll linale). Lähedaste ringis lõõgastumise ning püha tähistamise juurde kuuluvad toostid ja väikesed napsid ning sellest harjumusest on raske lahti saada. Isegi kui soovid, siis lähedased ei oleks sellega nõus.

Teine uurimus, mis näitas traditsiooni seotust alkoholitarbimisega, oli Laura Siragusa (Tartu Ülikool) ettekanne vep­sa keelest ja traditsioonist. Veps­lased on eestlaste keelesugulased, kes elavad kolmes Euroopa osa Põhja-Venemaa rajoonis. Kõigi kolme asuala vepslased on erineval määral säilitanud keelt ja kombeid. Kui põhjavepslaste seas räägivad vepsa keelt enam-vähem kõik, siis lõuna pool on vepsa keel vaid üksikutel vanuritel igapäevaseks suhtluskeeleks.

Tuleb välja, et vepslaste puhul valitseb otsene korrelatsioon emakeeleoskuse ja alkoholitarbimise vahel. Enam traditsioonilistes külades on viinaviskamine rangemalt reglementeeritud ja ühiskonna kontrolli all, lausjoomine on taunitav ja juhuslikku tipsutamist esineb palju harvemini kui venestunud vepslaste puhul.

Põhjus on traditsioonide ja suguvõsasuhete tugevuse määras: austus vanemate vastu keelab nii vepslaste kui enamiku põhjarahvaste juures vanemate juurde minemise vines olekus, viina võetakse pidude puhul ning vähem lihtsalt niisama ajaveetmise ja suhtlemise elavdamise eesmärgil.

Vastupidise näite alkoholitarbimisest tõi aga Norman Prell (Aberdeeni Ülikool), rääkides alkoholist Kolõma teel. Tegemist on ühe peamise Siberi Kaug-Ida Vaikse ookeani osa erinevaid regioone ühendava liiklusarteriga. Kolõma teed, nagu suurema osa teisigi sealseid maanteid, ehitasid GULAGi vangid Stalini ajal ning selle eesmärk oli ühendada asulaid ja kaevandusi. Tänapäeval on kohalik majandus muutunud ning mitmed nõukogude ajal Kolõma teel asuvad külad ja väikelinnad on väljasuremise äärel, samal ajal kui viimastel aastatel on strateegilistesse kohtadesse tekkinud uusi asulaid.

Need uued asulad on väga funktsionaalsed ja trööstitud kohad. Tavaliselt kuuluvad sellised konteinerlinnakud mõnele maavarasid kaevandavale kontsernile ning nad eksisteerivad kui logistikasõlmpunktid ja kaevandustööliste elamiskohad. Need asulad paiknevad enamasti suurtest keskustest eemal, on rangelt kontrollitud ja tagatipuks sageli traataiaga ümbritsetud. Elavad seal peamiselt mehed nn vahimeetodil ehk asulatesse minnakse paariks kuuks tööd rabama, et siis mõni kuu jälle puhata. Nendes kontsernidele kuuluvates kolooniates on igasuguse alkoholi tarbimine rangelt keelatud ja vahelejäämine tähendab otsekohest vallandamist.

Kuna palgad on töölistel suured, siis elataksegi neil traataiaga piiratud tsivilisatsioonisaartel kuude kaupa kainet elu. Muidugi nõuab selline kainus ülimat enesedistsipliini, raha nimel teevad inimesed hullemaidki asju. Tolles kainuse musterlinnakus kujunevad aga välja omapärased sotsiaalsed suhted, kus omavahelisi pingeid üritatakse iga hinna eest vältida.

Kuna alkoholi kui pingete väljalaskmise ventiili pole kusagilt võtta, on kolooniasisesed käitumisnormid ja hierarhiad rangelt paigas. Fikseeritud ja puutumatu on ka igamehe privaatruum elamiskonteineris. Peale selle hakkavad paljud töölised omaette olemise eesmärgil tegelema mitmesuguste hobidega. Näiteks demonstreeris Norman Prell meile ühe  töölise kokkumonteeritud dokumentaalfilmi kaevanduse ja kaevandusasula igapäevaelust.

Selge see, et mehed võtavad napsi. Enne töö- ja elukohta minekut tehakse teel viimased klaasid ja ka sellised ettevõtmised on seotud oma rituaalidega. Norman näitas fotosid nendes firmades töötavate kaugsõiduautojuhtide kommetest. Ega seal midagi üle mõistuse pole. Mehed teevad enne asulasse jõudmist peatuse, väikese pikniku ja sinna juurde viimsed klaasid viinaga. Viina ärajoomine on justkui üleminek normaalsusest ebanormaalsusse, harjumuslikust igapäevaelust rangelt struktureeritud kasarmuellu.

Omalt poolt tean lisada, et pärast vahetuse lõppu hakkab suur osa neist meestest kõigepealt jooma. Pole midagi vastikumat kui sattuda ühe bussi peale näiteks kullakaevanduse töölistega, kes pühitsevad mitmekuise range ja üksluise töö lõppu. Sadu kilomeetreid läbi Jakuutia taiga loksumist, kui sul on bussis kamp lällavaid tegelasi, on paras katsumus. Olen näinud, kuidas need tegelased ennast turbotempol koomalaadsesse seisukorda joovad ja igasuguse kontrolli kaotavad. Nendega jagelemine on ebamugavas ja loksuvas bussis teinekord päris tülikas. Sinna juurde tulevad veel pausid iga teeäärse kohviku ees, kust ostetakse õlut ja oksendatakse vahepeal tarbitu välja. Uskuge, selline sõit on kõike muud kui unelmate reis!

Tollel alkoholikonverentsil oli hulgaliselt huvitavaid ettekandeid ning eraldi neist oleks siin kirjutada võimatu. Kiirkorras võiks välja tuua mõned huvitavamad punktid mõningatest kõnedest. Tartu Ülikooli etnoloogiaprofessor Art Leete võrdles ettekujutusi põhjarahvastest mitmesuguste filosoofide ja ajaloolaste töödest antiigist kuni valgustusajani. Tuleb välja, et kõik nad on aastasadade jooksul olnud veendunud, et kaugel põhjas mitte ainult ei jooda palju, vaid ka peab palju jooma. Põhjendusi selleks leidis iga teadusmees erinevaid. Kord arvati, et alkoholi peab jooma, sest põhjas on nii külm, et muidu kipub veri tarduma. Kord peeti põhjuseks pimedust ja sellest tingitud musta masendust. Kord viidati energiavajadusele. Kord aga «põhjarassi» erilisele metsikusele või barbaarsusele, mis ei lase neid seal tsiviliseeritud rahva kombel peenelt ja kaunilt napsitada.

Ettekande lõpuks näidati meile alkoholitarbimise kaarti ajalehest Economist, kust selgus, et kõigil neil antiiksetel autoritel oli õigus – mida enam põhja poole, seda enam per capita alkoholitarbimine maailmas suureneb. Ja veel üks huvitav fakt Jaanus Harrolt (Tartu Ülikool), keda me palusime selgitama alkoholitarbimise füsioloogilist poolt: neurofüsioloogiliste mõõtmiste käigus on selgunud, et peamist naudingut ei saa inimene mitte alkoholitarbimisest, vaid enne joomist: mõnuootus olla see, mis annab napsivõtmisele peamise naudinguefekti.

Lõpetuseks tahaksin veel mainida seda, et alkoholiseeritud Siber on kui mitte kadumas, siis kõvasti tagasi tõmbumas. Neid ridu kirjutangi Siberis, täpsemalt Jakuutia pealinnas Jakutskis. Täna on Eestis laupäeva õhtu. Ajavahest tingituna on siin juba pühapäev. Joomisega on siin võitlema hakatud nii ülaltpoolt kui altpoolt tulevate, traditsioone propageerivate liikumiste abil. Ülaltpoolt tulev initsiatiiv tähendab, et alkoholi müüakse linnas vaid kella 14–19, seega palju rangemalt kui Tallinnas mõne aasta eest, kui terve pealinn selle vastu protestis. Politsei veel avalikus kohas õllepudeliga istumist ei trahvi, aga võib joojaid manitseda. Venemaal nii tavaline komme öösel suvalisest putkast järjekordset õlut võtta on Jakuutias võimatuks tehtud.

Huvitav on aga see, et joomine (või vähemalt purjus olemine) on iseenesest ja eriti noorte seas silmanähtavalt vähenenud. Üks sõber rääkis mulle: «Enam pole moes pudel või õllepurk käes mööda linna ringi kõndida. Ja lausjoomine pole enam jakuutide seas popp.» Eile ostsin vanast rasvast pudeli õlut ja läksin Leena kaldapealsele istuma. Mind seirasid taunivad ja imestavad pilgud. Tundsin ennast nii ebamugavalt, et jõin õlle kähku ära ja viskasin pudeli minema.

Vanasti vedelesid Leena luhal kuhjadena tühjad õllepudelid, sest siin maal taarapunkte pole ja kodutud tühje pudeleid ei korja. Eile vaatasin huvi pärast paari kohta, kuhu varem purjutav noorus öösiti oma tühjaks joodud õllepudeleid loopis. Need kohad olid lagedad, ühes vedeles paar tühja plastist veepudelit. Hiljem kõndisin mööda uut kaldpromenaadi linnaranna poole. Istuvad noorteseltskonnad olid kained. Kui veel kaks aastat tagasi oleks nende ees maas seisnud õllepudelid, siis nüüd nägin paari kokakoola- ja mahlapudelit. Vaid tagasi tulles märkasin üht noorteseltskonda vana kombe kohaselt pingil istumas ja õlut joomas.

See metamorfoos pole aga veel kõik. Ajavahe adaptsioonist tingituna avasin hommikul juba kella kolme paiku silmad. Pühapäeva hommik oli aastaid tagasi tavaliselt see aeg, kui purjus pidutsejad hakkasid kärarikkalt klubidest kodu poole minema. Linn oli aga hämmastavalt vaikne. Tegin mitu korda aknal suitsu ja nägin seltskondi mööda tänavaid kulgemas, ent märkasin vaid ühte silmanähtavalt purjus kampa ning kuulsin vastasmaja rõdult vaid korra purjus lällamist.

Minu maja ees istus pikka aega pingil väike noorteseltskond. Nende hääled kostsid mullegi tuppa. Häälte järgi otsustades nad purjus ei olnud (aastakümne jooksul saadud kogemuse najal suudan suhteliselt ruttu purjus jakuuti kainest eristada). Vaatasin siis mõned korrad huvi pärast aknast välja. Istusid ja kudrutasidki ilma napsita. Siber on muutumas.