Mart Kivastik: nemad

Mart Kivastik
, kirjanik
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Mart Kivastik
Mart Kivastik Foto: Erakogu

Nende juurde oli päris imelik minna. Justkui läheks kuhugi mujale, kuigi tegelikult see ju nii ei ole. Muidu, kui ma olen läinud, olen ma tavaliselt õhtul tagasi tulnud. Või siis olen öö seal ja järgmisel päeval tagasi. Alati olen ma tagasiteel viadukti alt läbi sõites neile pisut kaasa tundnud, et mis neist seal küll saab. Ja nüüd pidin ma ise jääma, lausa kaheks nädalaks.

Aga ma olin ühe töö kokku leppinud, nii et mul ei jäänud muud üle kui sõita.

Juba nende bussijaam... See on kenasti korda tehtud. Meie omast iga kell üle, ja see on küll asi, mida võiks neilt õppida. Kuidas teha bussijaama igas mõttes. See meie oma ajab lausa vihale. Nagu mingi küla! Samas kui meie raudteejaam seisab peaaegu tühjalt. Mis mõttega, kolime bussid sinna üle. Aga hüva, ma olen ju praegu nende juures.

Niisiis, bussijaamast kesklinna läksin ma trammiga. See oli üsna logu. Tunne oli nagu d’Artagnanil, kui ta oma sidrunivärvi hobusega Pariisi sisse sõitis. Teistmoodi oli see, et neil pole enam talonge. Mulle meeldis. Neil on kiipkaart kotis ja nad vehivad sellega validaatori ees niikaua, kuni see piiksub. Siis enam ei vehi. Kui sa oled üks nendest, siis ei pea sa sõidu eest isegi maksma, mis on kuidagi imelik, sest see ei tee neid sugugi rõõmsamaks. Trammis ei ole sugugi lõbus. Nemad on seal üsna mornid, tumedates riietes ja vanad. Paljud neist ei räägi meiega sama keelt ega saa aru, kui tahad teada, mis peatuses maha peab minema. Vahivad sind umbusklikult, kui küsid. Justkui sõidaks trammiga mingi eriline pahatujuliste liik. Morn.

Aga pole hullu, juba tänaval, trammist pääsenuna, on nad rõõmsamad ja isegi naeratavad. Vähemasti esialgu ei kohanud ma ei Rochefort’i ega Mileedit ja mu duellid, milleks ma olin täiesti valmis, jäid esialgu ära. Nemad hoopis aitasid mind! Karl Martin ja Ingrid kirjanike liidust olid mulle korraldanud päris mõistliku korteri Harju tänaval, väga sobiva koha peal. Seal ei ole tramme vaja, mis teeb elu igatepidi hõlpsamaks. Nii et ma magasin keset vanalinna. Huvitav on see, et kuigi mul oli aken lahti, oli öö rahulik. Kesklinna möll, kui selline on olemas, minuni ei ulatunud. Või ma lihtsalt magasin nii hästi? KESET NEID! Nagu nott.

Hommikul otsisin ma vanalinnas mõnda lihtsamat söögikohta, aga nende vanalinnas lihtsaid kohti ei ole, need on kõik üle tuunitud. Nemad ise ju hommikust õues ei söö, keedavad oma munad kodus ära ja tulevad alles siis välja. Nii uitasin ma hommikul linnas koos üksikute välismaaalastega. Täitsa mõnus on nii. Kruiisilaevad jõuavad kohale alles lõunaks ja siis on linn pungil täis. Nagu oleks kari koplisse lastud. Senikaua on mõnusalt tühi, aga nälga võib jääda. Võiks arvata, et muna saab keeta ja praadida vaid ühtmoodi, aga kui nemad seda teevad, siis see nii ei ole, nad praevad munale hinna. Näiteks viis eurot.

Gaskoonlasele on see liig, aga nemad kehitavad õlgu. Viiekas on tavaline, ütles üks nende tüdruk ühes kohvikust. Pluss kohv. Mahl? Kokku läheb seitse eurot ja nii palju ükski Gaskoonia isa pojale Pariisi kaasa ei pane, mangu palju tahad, sest see on priiskamine! Lõpuks jäin ma pidama Musta Puudlisse, mis hinna poolest teistest kohtadest ei erinenud, aga tundus kodune. Seal olid kulunud tugitoolid ja lauad, kulunud Vikerkaared ja Loomingud, ja mis peamine, terve üks mittekulunud Constance oli kohvi keetmas. See on musketärile varahommikul oluline. Tõstab tuju. Aga üks mure oli mul endiselt. Suur hommik oli juba käes ja mind polnud isegi solvatud?! Kõik olid uskumatult lahked. Või ei saa nad aru, kust ma pärit olen? Kuhu jäävad nii mu duellid karmeliitlaste kloostri õuel?

Üks võimalus veel oli. Osa neist joob Wiiraltis. See on reegel. Wiiralti kohvik asub Vabaduse platsis otse Kuku peal. Kuku on praegusel ajal vist üsna tühi ja suvel pole ka mingit isu keldris konutada, kuigi seal võis mööduda su noorus. Vabaduse plats on ootamatult avar, valge õhuline väljak, mida kollitab too jube rist! Parem kirjutame selle risti korstnasse ja saame asemele väga ilusa Vabaduse platsi, mis olekski siis meie Vabaduse see ja teine? Kas platsil ei sobi olla mälestusmärk? Mõnikord lähevad asjad nässu, lihtsalt pole õnne. Ikka juhtub. Üheksakümmend miljonit krooni on läinud nii ehk naa, aga nagu juba Athos ütles, ei ole mõtet asjade külge klammerduda. Mängis maha hobuse, siis sadula ja lõpuks Grimaud’. Teener jagati enne veel mitmeks osaks.

Lõpuks ometi, Viiralti kohvikus istusid Asko ja Jürgen, kaks nende luuletajat, kes rüüpasid hommikust valget külma veini. Vastupidi. Asko kutsus mind oma õhtule ühes pubis ja Jürgen teisele õhtule kirikus, aga mitte võitlema. Luulet kuulama! Me istusime mõnda aega ja rääksime igasugu asju. Kui tööle läksin, olin oma mõtetega üsna puntras, sest kõik oli pisut teisiti, kui olin nende elu ette kujutanud. Nad olid kuidagi head.

Õhtul pärast tööd olin ma üksjagu väsinud, aga tuppa konutama ka ei jäänud. Läksin linna peale ja esimene, kes mulle vastu tuiskas, oli Jürgen, kes ütles, et kui mul muud teha ei ole, siis nemad saavad Askoga kokku Mustas Puudlis. Tulgu ma ka. Puudlisse oli igatepidi tark tagasi minna, sest nüüd oli minu veiniaeg kätte jõudunud. Asko ja Jürgen aga jätkasid sealt, kust nad olid hommikul alustanud. Pärast esimest pudelit hakkas mu gaskooni süda juba soojenema ja pärast teist oli tunne, et meist on saanud verevennad ja et me valmistume sõjakäiguks, aga hobused tuleb alles osta.

Hiljem selgus, et valmistuti siiski kirjandusfestivaliks, aga see teeb sama välja. Sest valmistumine ongi oluline, ükstapuha milleks. Asi ise on alati mitte päris see. Oodata on alati parem. Aga lõpuks pidi ikka koju minema, mis pole iial olnud minu kõige tugevam külg. Esiteks ei taha minna ja pärast ei ole kindel, kas sa leiad selle üles. Selles mõttes olid mu uued sõbrad minuga väga ühtemoodi, aga kuhugi me ikka minema hakkasime. Sel ööl ei olnud mul üldse muresid. Hommikul ärkasin ja avastasin, et olen siiski jõudnud Harju tänavale, suus veidi hapu maitse. Aga ma ei kahetsenud põrmugi.

Järgmine hommik erines väga, mitte et mul oleks pohmell olnud, vaid algasid vanalinnapäevad. Mis tähendas, et mõnus elu vaikses vanas linnas keerati pea peale. Klopsiti ja müüdi ja sagiti ja saeti. Mind see ei puudutanud. Ma lonkisin ikka otse Puudlisse, tellisin oma härjasilma ja kohvi, võtsin Vikerkaare aastast üheksakümmend ja püüdsin seda lugeda, aga jäin hoopis mõtlema, et ... Siis toodi mulle tegelikult väga ilus härjasilm kuhja rohelisega. Kui ma olin selle ära söönud, sain järsku aru, et ma ei virise ega torise ja isegi kui ma tahaksin seda teha, ei oleks väga põhjust. Ma olin eluga nende juures täiesti rahul. Sõin ja maksin ja lihtsalt järeldasin, et elades nende juures, peaks kõvasti rohkem teenima. Kui keskmine gaskoonlane. Muud ei midagi.

Kuna mul sel päeval jäi töö ära, siis läksin Kalevi ujulasse (see on nende Aura, aga nimi on teine) ja üritasin oma eelmise õhtu pead korda ujuda. Selleks kulus täpselt üheksasada meetrit. Siis läksin duši alla ja Wiiraltisse.

Wiiraltis istusid loomulikult Asko ja Jürgen, täpselt samamoodi kui eelmisel päeval. Või ehk õige pisut haavatud. Aga lisaks neile oli kohal ka musketäride kapten Leo. Samuti haavatud. Õnneks mitte liiga ohtlikult ja teiseks ei näita musketärid kunagi välja, ei oiga avalikult. Me istusime ja hakkasime arutama, kuidas on see võimalik, et mina tulen nende juurde ja polegi häda midagi. Kõik sobib ja klapib, ja ei tea, milles asi on. Lõpuks see oli vist Asko, kes ütles, et tegelikult on ju meil ja neil asjad mõnes mõttes isegi samamoodi, ainult et meil on vanalinn suurem, mistõttu kohti on rohkem. Neil on lihtsalt see häda, et vanalinn on kokku tõmbunud, kuna välismaalased ja äri on vanalinna neelanud, nii et musketäride ruum on suht ahtaks jäänud. Samas on jälle neil erinevaid tüüpe, kellega kokku saada, asju ja juttu ajada jälle rohkem. Ja nii...

Nii möödus kaks nädalat! Mitte et ma poleks kogu see aeg kaineks saanudki. Oma töö me tegime kenasti ära. Aga ma kodunesin. Jama ongi see, et ma ei tahaks seda kuidagi tunnistada, aga ma tunnen isegi puudust. Ma tunnen tõepoolest neist puudust. Neist hommikutest Wiiraltis, kus asju arutati, ja Puudlist ja härjasilmadest ja tollest Constance’ist ja loomulikult ülejäänud kahest musketärist seal nende juures. Praegu nuputan põhjust, et tagasi minna.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles