Aga ma olin ühe töö kokku leppinud, nii et mul ei jäänud muud üle kui sõita.
Juba nende bussijaam... See on kenasti korda tehtud. Meie omast iga kell üle, ja see on küll asi, mida võiks neilt õppida. Kuidas teha bussijaama igas mõttes. See meie oma ajab lausa vihale. Nagu mingi küla! Samas kui meie raudteejaam seisab peaaegu tühjalt. Mis mõttega, kolime bussid sinna üle. Aga hüva, ma olen ju praegu nende juures.
Niisiis, bussijaamast kesklinna läksin ma trammiga. See oli üsna logu. Tunne oli nagu d’Artagnanil, kui ta oma sidrunivärvi hobusega Pariisi sisse sõitis. Teistmoodi oli see, et neil pole enam talonge. Mulle meeldis. Neil on kiipkaart kotis ja nad vehivad sellega validaatori ees niikaua, kuni see piiksub. Siis enam ei vehi. Kui sa oled üks nendest, siis ei pea sa sõidu eest isegi maksma, mis on kuidagi imelik, sest see ei tee neid sugugi rõõmsamaks. Trammis ei ole sugugi lõbus. Nemad on seal üsna mornid, tumedates riietes ja vanad. Paljud neist ei räägi meiega sama keelt ega saa aru, kui tahad teada, mis peatuses maha peab minema. Vahivad sind umbusklikult, kui küsid. Justkui sõidaks trammiga mingi eriline pahatujuliste liik. Morn.
Aga pole hullu, juba tänaval, trammist pääsenuna, on nad rõõmsamad ja isegi naeratavad. Vähemasti esialgu ei kohanud ma ei Rochefort’i ega Mileedit ja mu duellid, milleks ma olin täiesti valmis, jäid esialgu ära. Nemad hoopis aitasid mind! Karl Martin ja Ingrid kirjanike liidust olid mulle korraldanud päris mõistliku korteri Harju tänaval, väga sobiva koha peal. Seal ei ole tramme vaja, mis teeb elu igatepidi hõlpsamaks. Nii et ma magasin keset vanalinna. Huvitav on see, et kuigi mul oli aken lahti, oli öö rahulik. Kesklinna möll, kui selline on olemas, minuni ei ulatunud. Või ma lihtsalt magasin nii hästi? KESET NEID! Nagu nott.