/nginx/o/2012/02/11/951730t1h7a26.jpg)
IRL Noorte juhatuse liige Ergo Hanni küsib Postimehe arvamusportaalis, kas vaenamine internetis käib kodanikuühiskonna aktivisti rolli juurde?
Ergo Hanni: kas vaenamine internetis käib kodanikuühiskonna aktivisti rolli juurde?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Erinevate kodanikuühiskonna (KÜ) aktivistide Facebooki seinal võib iga päev näha vaenamist ja alusetuid süüdistusi erinevate poliitikute ja ühiskonnategelaste aadressil. Põhjus on pigem tähelepanuvajaduses, mitte soov tekitada ühiskonnas diskussiooni.
Mõned kuud tagasi lugesin uudist, kus Ivo Linna ütles pärast oma Facebooki libakonto avastamist, et ta ei tunne interneti ja selle valude/võlude vastu huvi. Kuna väikese uudise juures oli üle saja kommentaari, siis kiikasin uudishimust ka kommentaariumisse. See oli viga: paljude poolt armastatud laulja oli võika sõimuga üle valatud. Jahmatav. Tahes-tahtmata tekkis küsimus, kes need anonüümsed kirjutajad on ja mis on nende taust ning motiivid vaenamiseks.
Sarnases tonaalsuses sõnavõtuga oli «võimalus» kokku puutuda mõni nädal tagasi. Nimelt kirjutas kolleeg, IRL Noorte esinaine Sirle Rosenfeldt artikli «Kas tähelepanuvajadus paneb vaenama». Artikkel oli vastus MTÜ Internetikogukonna aktivistile Elver Lohole, kes oli varem väitnud, justkui oleks euroopalik kodanikuühiskond Eestis tärganud alles 2012. aastal ACTA-vastaste fooliummütside ja seemnete aktsioonidega. Sirle väidetega ei nõustunud ja lükkas need ümber. Loho poolt järgnes kommentaariumis, Facebookis ja Twitteris raevukas reaktsioon. Loho vastus Twitteris: «Ma katsun oma järgmised arvamuslood kirjutada lihtsamas vormis, et Sirle oleks ka võimeline tekstist korrektselt aru saama». Kommentaariumis: «Aga no tõsiselt. Kuidas saab üks inimene nii valesti tekstist aru saada?». Samas «Nii et ma pigem kirjutaks Sinu võimetuse tekstist aru saada puuduliku hariduspoliitika ja õpetajate väikeste palkade arvele.» Facebookis: «Äkki peaks inimesele igaks juhuks kiirabi kutsuma?» Minu arvates ei ole see normaalne ega täiskasvanud inimesele kohane suhtlusstiil, iseäranis veel noore daami aadressil.
Aga kahjuks ei ole see üksikjuhtum, vaid trend. Toon teise näite, mis hiljuti silma jäi. Seoses Silver Meikari Inimõiguste Instituudist lahkumisega kirjutas Facebookis sama Loho: «Peab ikka paras mölakas olema, et tassid tööd andva MTÜ alt kasumliku projekti ära omaenda uude MTÜsse. Huvitav kas ta jätkab IÕI-sse tagasimakseid eelmisel aastal kõrbenud projekti eest, kus pool aastat maksti palka praktiliselt ilma tööd vastu saamata?» Järgnes sarnase tonaalsusega vestlus, kus Loho Meikarit pidevalt süüdistada üritas, Meikar aga jäi seejuures tasakaalukaks. Meikar võib olla isiklikult sümpaatne või mitte, aga teise inimese internetis publiku ees sõimama asumine on igal juhul taunimisväärne.
Kui varem kuulusid sellise tonaalsusega vestlused «õllepoe taha» ja sinna nad ka jäid, siis internetis levivad nad üle maailma ja talletuvad aastateks, et mitte öelda aastakümneteks. Seetõttu on ka sõnavõtja vastutus oluliselt suurem. Lisaks annavad vulgaarsused ja laimavad rünnakud argumente juurde neile, kelle huvi on internetivabadusi piirata. See ei ole meie eesmärk.
Sellega seoses kutsun üles inimesi sotsiaalmeedias ja üleüldse ühiskonnas olema üksteise vastu lugupidavam ning mitte vaenama, nagu presidend Ilvesel on tavaks sellist teguviisi nimetada. Pime raev toob küll mõne «like’i» Facebookis, ühiskonna suhtlusstiilile teeb aga korvamatut kahju.