/nginx/o/2021/11/24/14221126t1h70ce.jpg)
/nginx/o/2013/06/21/1847402t1h08b5.jpg)
Kuidas kirjutada inimesest, kelle kohta on kahekümne aasta jooksul ilmunud sadu artikleid, tehtud intervjuusid, jäädvustatud tele- ja raadioesinemisi?
Vabastatud Savisaar
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kõik asjad on ju ära räägitud, kõik tahud valgustatud. Info üleküllus ei tee hindamist põrmugi lihtsamaks. Kes on tõeline Vilja Savisaar-Toomast? Kas Vilja «Ansip on hullem kui katk» Savisaar? Või Vilja «sooviksin Andrus Ansipit tunnustada» Savisaar?
Üks on selge. Vilja Savisaar-Toomast on karjääripoliitik. See pole halvustavalt öeldud. Talle meeldib teha poliitikat, ta on kogu oma (töö)elu teinud poliitikat, teeb praegu ja tahab teha ka tulevikus.
Keskerakonnas ja Edgar Savisaare kõrval ta seda enam teha ei saanud. Oli vaja uut võimalust. Et selleks võimaluseks osutus just Reformierakond, on muidugi märkimisväärne. Ajakirjandus on mõnuga avaldanud Savisaar-Toomasti kunagisi tsitaate (mõnedki neist sõimu piirile lähenevad) Reformierakonna ja eriti Andrus Ansipi kohta.
Ta ise on kaitsnud Saulusest Pauluseks muutumist väidetega, et opositsionäärina oligi tema ülesanne valitsust kritiseerida, ja viitab sellelegi, et allus partei sisedistsipliinile ka juhtudel, kui isiklikult arvas teisiti. Tõenäoliselt on tõetera tema selgitustes olemas.
Ometi: kui panna kõrvuti väljaütlemised «enne ja pärast», paistab asi välja nõme, jätab temast parimal juhul naiivse, halvimal juhul silmakirjaliku mulje.
Iseenesest ei ole maailmavaate ja poliitiliste arusaamade arenemises midagi imelikku. Tunduks isegi mõnevõrra hirmutav, kui kellegi vaated elu jooksul ei muutu.
Pealegi: Eesti erakondade juured on 20–25 aasta taguses iseseisvuse taastamise aegades, kus poliitilised arusaamad ja vaated olid palju juhuslikumad. Inimesed sattusid erakondadesse tihtipeale isiklike suhete kaudu või läbi lihtsate vastanduste, nagu endised ja praegused, venelaste poolt või venelaste vastu.
Selged eelistused ja maailmavaated tulid hiljem. Mõnikord kaasnes sellega ka partei vahetamine, mõnikord mitte. Tunnen näiteks praeguse Isamaa ja Res Publica Liidu liikmete seas inimesi, kes oma hingelt ja vaadetelt kuuluvad Lauristini-Mikseri seltskonda, kes aga 25 aastat tagasi alustasid muinsuskaitsjate ja metsavendade uurijate seas ning vaatamata oma poliitiliste vaadete arengule on isiklikust lojaalsusest sinna ka jäänud.
Samas on poliitikute seas loomulikult ka neid, kellel pole midagi, ei vaateid, suhteid ega lojaalsust; kes vaatavad ainult seda, kust tuul puhub ja kust rohkem saab. Kas Savisaar-Toomast on samuti selline? Lausa ehk mitte, aga küünilist karjerismi on temas ilmselt siiski.
Savisaar-Toomasti puhul lisandub kõigele eelnevale seebiooperlik nüanss. Nime needus. Abielu Edgar Savisaarega. Olla Savisaar on nii õnn kui õnnetus. See taust teeb tõlgendamisvõimalused eriti avaraks. Kes tahavad, näevad siin mitte ainult keskerakondlike vaadete reetmist, vaid lausa Edgarile noa selga löömist.
Muuseas: nende koosolemises ja lahkuminemises on mitmeid siiani lahti rääkimata nüansse. Vahel viidatakse näiteks, et Savisaarte lahkuminek langes samasse aega kui Edgari laenuküsimised Eesti ärimeestelt ja Jakuninilt raha lunimine. Kes teab, võib-olla olid abieluvara jagamise järel näpud nii põhjas, et isikliku elu keerdkäikudest said alguse lausa olulise poliitilise tähendusega sündmused. Igal juhul on huvitav, mis Savisaare ahelatest vabastatud (aga samas igavesti Savisaareks jäävast) Viljast edasi saab.