Tiit Kuusemaa

FOTO: Erakogu

Puhja koguduse vaimulik Tiit Kuusemaa soovib avalikus kirjas Tervise Arengu Instituudi juhile Maris Jessele, et avalikustataks inimesed, kes olid kampaania «Kumm on seks» eest vastutavad ning selgitaksid juhtunu tagamaid.

Austatud Maris Jesse. Pöördun Teie poole avalikult seoses Tervise Arendamise Instituudi korraldatud nurjunud kampaaniaga «Kumm on seks». See pidanuks kestma 27. maist kuni 21. juulini, ent katkestati ühiskondlike protestide tulemusena poole pealt, 16. juunil. Kaheksa nädala asemel jõudis (rahvasuus «Viltuse Peenise») kampaania kesta kõigest kolm nädalat. See on pretsedenditu sündmus, mis on jätnud õhku terve hulga küsimusi.

Eesti ei ole enam endine - nii nagu ka USA mitte - pärast lennukite sööstu New Yorgi pilvelõhkujatesse. President Toomas Ilves on kujundlikult viidanud Eesti ja eestlaste võimalusele panustada ennast mentaalsete nähtamatute tornide ehitamisse, milles seisneb meie rahva väärikus, - midagi suurt, ühendavat ja kestvat.

Õnneks ei pea me neid torne alles kavandama ega nullist alustama hakkama. Nood vaimsed tornid, mida võiks võrrelda ka meie eesti rahvuse vaimse selgrooga, on ammu olemas, oleme nad pärinud oma esivanematelt. Meie põlvkonna missioon on olevat hoida ja jõudumööda vääristada, parandada. See nõuab meilt kõigilt ühist hoolt ja kestvat pingutust. Kogu eesti rahva kui terviku seisukohalt on lubamatu, kui keegi hakkab neid vaimseid väärtusi, mis raiutud nii EV Põhiseadusesse kui veel enam iga päev toimivatesse kirjutamata seadustesse (tavalisse suhtluskultuuri) lõhkuma üksikult ja seestpoolt.

«Viltune Peenis» on lennutatud meie avalikku ruumi, joonelt meie teadvusse, hinge. Just nagu lennukid kaksiktornidesse. Fataalselt. Meil ei ole olnud võimalust selle eest kõrvale põigelda, seda vältida. Me oleme pihta saanud, - üksikult ja samas terve rahvana. Väga paljudele on toimunu šokk. See on käsiteldamatu, häbistav, solvav, hirmutav, lõhkuv. Piirid on ületatud ja tabud lõhutud. – Mis edasi?

Jahmatuse järel oli esimesi küsimusi: KES seda tegi? Pöördusin sama küsimusega eraviisiliselt Teie poole, TAI direktor. Minu üllatuseks keeldusite Te asjaosaliste nimesid avalikustamast, toomata selleks mingit sisulist põhjendust. Möönsite vaid, et võtate ise vastutuse toimunu eest. Minu korduvatele ülepärimistele, milles see Teie vastutus tegelikkuses seisneb, järgnes vaikus.

Pean ütlema, et mind selline käitumine ei rahulda, vaid tekitab pigem uut nõutust, veel suuremat frustatsiooni. Nii nagu fakt, et keegi on lõhkunud Teie akna, või kallanud haisva läga Teie õue, ei saa jääda lihtsalt niisama.

Meil on õigus teada saada nende inimeste nimesid ja nägusid, kes isiklikult ja täie teadlikkusega on valmistanud meile selle vastiku üllatuse. See ei ole mingi karistus. Vaid kõige elementaarsem kodanikujulgus ja ausus. See, mida ootame pahandust teinud lasteaialapselt, peaks olema jõukohane täita ka täiskasvanutel, liiati ühe Eesti Vabariigi auväärse asutuse juhil.

Ehk oleks liialdus võrrelda TAI-d sõjaväeosaga. Kuigi minule paistab TAI ametkondliku suletuse taustal taoline võrdlus isegi asjakohane. TAI müüride vahelt on rühm anonüümseid isikuid sooritanud (kõlbelises mõttes) happerünnaku süütu tsiviilelanikkonna vastu. Oletame, et mõnes sõjaväeosas on mõned sõdurid ahistanud läheduses asuva küla tüdrukuid. Külamehed tulevad väeülema juurde selgust saama ja ahistajate nimesid nõudma, et nendega rääkida. Ülemus paneb aga tuima: «neid nimesid ma teile anda ei saa; kuid teate, minulegi tundusid teatud aspektid selle juhtumi juures algusest peale vastuvõetamatud ja ma olen sellest veidi häiritud».* Kuidas tunduks? Sellise kohaliku tippjuhi arrogants on kujuteldamatu. Kuhu jääb terve mõistus ja elementaarne käitumiskultuur?

Kui TAI direktori arusaam isikliku vastutuse võtmisest on just selline, nagu ta on, siis tõuseb küsimus sotsiaalminister Hanno Pevkuri pädevusest ja vastutusest, kelle haldusalas TAI tegutseb. Sest keegi peab ju vastutama nii rahalise kui moraalse kahju eest, mida too vildakalt sihitud P-kampaania on tekitanud.

Kui ma mõlgin liikluses kellegi autot kas või paarikümne euro väärtuses, ja lahkun sündmuskohalt kannatanuga milleski kokku leppimata, läheb mul haprasti. Nüüd on aga toimunud crash, mille kahjud on mõõtmatult suuremad ning kannatanute hulk arvestatav vähemalt tuhandete inimestega. Süüdlasi nagu polekski. Pole kedagi, kes vaevuks P-kampaania ohvritelt andeks paluma ja juhtunu tagamaid selgitama.

Asi ei ole lihtsalt (üksikute?) tundlike inimeste allergias või solvumises (poliitkorrektse) suguorgani nimetamise pärast avalikus ruumis. Tegu on tsivilisatsioonide kokkupõrkega meie tillukesel Eesti maalapil. Inimesed erinevalt vaimsetelt planeetidelt on üritanud kõnetada üksteist, kuid keeles ja sõnadega, mida nad tajuvad totaalselt teisiti. Üks osa meist on kaotanud sideme meie põlise keelega. – Veel enam. Nad ei taju enam seda mõttemaailma, seda tundeilma, mida peegeldab me emakeel algselt ja ehedalt. Sõnadetagust mõistmata võivad nad kõnetada meid olgu eesti, ladina või inglite keeles, … kuid tulemus on kohutav, solvav, lihtsalt kole.

Just tolle P-kampaania käivitamise aegu juhtusin ma kuulama Klassikaraadio Ööülikoolist meie legendaarse loodusemehe Fred Jüssi viimast saadet pealkirjaga «Emakeelest».Oma muhetõsist mõttekangast kududes jõuab Jüssi loengu keskpaigas tõdemuseni: «Keel on tervik. Keele tervikusse kuulub ka selle sündsusetu osa. On eesti keelt, mida sa kuulad naudinguga. On eesti keelt, mida kuulates sa tunned ennast riivatuna. Sellesse eesti keele tervikusse kuulub ka ropendamine. Mulle tuleb meelde, kuidas Hiiumaal kalurid rumalasti rääkisid Sõru sadamas. Küsisin: miks te nii rumalasti räägite? Brigadir ütles: «Kuule, me saame rääkida kolmest asjast: me saame rääkida rumalasti, poliitikast, ja teisi inimesi taga. Poliitikast me rääkida ei mõista. Kui me teisi inimesi taga räägime, siis on pahandus. Rumalasti mõistame me kõik rääkida, ja pole pahandusi ega midagit.» … Üks asi on ropendada kalasadama kail. See on rikka keele osa. Ainult et kui seda hakata viljelema linnaliini bussis, siis see ei ole see. Olemas selline nõue, mõiste, nagu seda on aja, koha ja tegevuse ühtsus.» … - Edasi filosofeerib Jüssi linnainimeste ropendamisest kui kultuurmaastiku metsistumisest.

Tõesti, linnakividel võib talupojakultuurist pärit keel metsistuda ja võtta perversseid vorme. Koguni teaduskeelde ümber panduna.

Probleem on palju sügavam kui see, kas penis ja vulva on ropp või mitte. Vaid minu ja kõigi teiste Eesti kodanike põhiseaduslikus õiguses, millal ja kuidas me igaüks korraldame oma lastele seksuaalkasvatust, - vastavalt endi kultuuritajule ja ilmavaatele. Maris Jesse, oma P-kampaaniaga olete vastu võtnud otsuse jätta meid ilma vabadusest korraldada oma elu kõige intiimsemates valdkondades. Te olete meist üle sõitnud, eirates Põhiseadust. Seda tõika ei tee olematuks seik, et tõenäoselt Teie vastu ei algatata uurimist ja Te ei riski leida end hagetavana kohtupingist.

Üks alusküsimusi on seegi, kas ja kuidas taastada meie, kodanike, niigi õblukeseks kulunud usaldust Eesti riigi vastu, kes ei tule toime tema palgatud spetsialistide grupi kõlbelise omavoliga  omaenda rahva vastu. Ja see ei ole enam mingi TAI siseprobleem (täpselt nii nagu mõne juhtiva erakonna sisesed kelmustükid kahjustavad kogu Eesti Vabariigi juhtimise usaldusväärsust tervikuna).

Leian, et tervise edendamise nimel allpool naba ei ole TAI ametnikel õigust ohvriks tuua meie kõigi vaimset tervist. Asi on ikka vastupidi: kui peas ja südames on põhihoiakud paigas, küll siis leitakse ka need paar eurot kondoomi ostmiseks, - ja seda ilma suurte punaste plakatiteta, mis oma sisu «veits vildakuse» osas andsid silmad ette nõukogude-aegsetele kampaaniatele sarnastes värvikombinatsioonides.

TAI koduleht ja plakatid julgustavad noori kogenematuid kaaskodanikke tekialustes asjus: «Räägi julgesti!».

Sellesama loosungi sean Teie ette, lp Maris Jesse, et märksa elukogenuma inimesena räägiksite meile ilma häbenemata ka tekipealsetest probleemidest. Iseäranis neist imelikest tegudest, mille osas olete (vähemalt sõnades) vastutuse võtnud.

Kõnelege meiega. Rääkige keeles, mida mäletate kõnelevat oma ema ja isa ning vanavanemaid, mitte aga tuimas kantseliidis ega võõrkeelseis veiderdusis.

Vastutus algab vastusest.

Ootama jäädes,

Tiit Kuusemaa

Eesti Vabariigi kodanik

* parafraas Teie e-kirja ainsast (enese)kriitilisest lõigust: «selles kampaanias on elemente, mida ma isiklikult ei toeta ning TAI ei korda seda kampaaniat samasugusel kujul».