Иллюстративный снимок.

FOTO: Caro / Muhs/Caro / Muhs

Eurovolinik Nils Muižnieks, kelle juhtimisel koostatud raport inimõiguste olukorrast Eestis eile avalikuks tehti, ütles kevadel Eestit külastades, et sotsiaal-majanduslikud õigused on inimõigused. Teisisõnu, võrdsed võimalused ja võrdne ligipääs haridusele, tööturule, arstiabile, sotsiaalteenustele peavad olema tagatud kõigile riigis elavatele inimestele.

Arusaam, et edukus on igaühe enda teha – põhimõte, mille järgi riigina taasiseseisvumise ajast valdavalt toiminud oleme –, näib selle põhimõttega mitte päris lõpuni kokku sobivat. Kõik algab stardipunktist. Kui see on võrdne, kehtib põhimõte igaühest kui oma õnne sepast päris edukalt. Kui lähtepositsioon erineb, on selle võrra vähem võrdsed ka edasised võimalused.

Sport on elule üsna nigel metafoor. Kuid selle võrdluse selgitamiseks sobib see küll. Jooksus kehtivad kõigile võrdsed reeglid ja igaüks sõltub rajal vaid enda treenitusest. Aga seda vaid juhul, kui ka stardipakk on kõigil rajale minejatel sama kaugel. Kui mõnel on see viis meetrit eespool, teisel jälle kümme meetrit tagapool, on võrdsest treenitusest üsna vähe abi.

Spordi juurest elu juurde tagasi tulles: just see stardipunkti erinevus on põhjus, miks laste vaesusest rääkides põhimõte igaühest kui oma õnne sepast alati tegelikkuses ei tööta.

Eile avaldatud inimõiguste raportis polnud õieti midagi üllatavat või sellist, mida me poleks varem teadnud. Lasteombudsman Indrek Teder on teinud väga head tööd ja läinud aasta alguses avaldatud ülevaade Eesti laste olukorrast andis selge kirjelduse olukorrast: pea iga neljas Eesti laps elab absoluutses vaesuses või on vaesusriskis. See tähendab tühja kõhtu ja viletsat tervist, aga ka väiksemat ligipääsu kultuurile, haridusele ja tulevikus tööturule.

Meie probleem pole see, et me ei teaks vaesuses elavate laste suurt arvu. Meie probleemi võib sõnastada hoopis teisiti: hoolimata sellest, et me teame stardipositsiooni erinevusest, hoiame me endiselt kinni ühest ja ainsast ise-oma-õnne-sepp-põhimõttest, ehkki laste olukorra käsitlemise puhul oleks ratsionaalsem kasutada ehk mõnd teist põhimõtet. Teisisõnu, me teame, et kõik me ei ole võimalustelt võrdsed, kuid ometi teeme otsuseid eelduse järgi, nagu me oleks seda.

Keeleteadlane George Lakoff kirjeldas raamatus «Moraalipoliitika» metafoore, mille lõksus me poliitilisi vaateid ja neist tulenevaid riigikorralduslikke põhimõtteid mõistes oleme.

Eesti olukorrale kohandatuna võiks seda sõnastada ehk nii: sotsiaaldemokraatliku lähenemise võrdlusena nähakse toetavat ema – ta aitab nõrgemaid, aga oma hoolitseva loomu tõttu on tal raske inimesi enda eest seisma sundida. Parempoolset lähenemist seevastu nähakse karmi isana: kõik peavad ise enese eest seisma, erandeid tegemata.

Poliitiline retoorika on tõmmelnud Eestis (ja mitte üksnes Eestis) nende kahe lähenemise vahel, selle asemel et leida viis kahe ühendamiseks: nõrgemad vajavad abi, et stardipositsioonide erinevust vähendada. Alles sealt edasi saab rääkida võrdsetest võimalustest – ja edukusest, mis igaühe enda teha.