/nginx/o/2013/06/20/1844640t1hd11d.jpg)
Elan Ühendkuningriigis, kus samasooliste partnerlust reguleeriv seadus kehtib 2005. aastast. Geide kooselu ei kutsuta abieluks, vaid tsiviilpartnerluseks. Kuid põhimõtteliselt annab tsiviilpartnerlus geipaaridele samasugused õigused ja kohustused nagu abielu. Lihtsalt teise nime all.
Üle-eelmisel aastal algatas valitsuskoalitsioon debati partnerlussuhte määratluse muutmise üle. Ette valmistati samasooliste abielu reguleeriv eelnõu, mis jaanuaris, veebruaris ja mais läbis parlamendi alamkojas kõik lugemised. Kolmandal lugemisel kiideti eelnõu heaks häältega 366 poolt ja 161 vastu. Juunis arutas seadust ka ülemkoda, kus see on praeguseks edukalt läbinud kaks lugemist.
Vaadates tagasi viimasele kaheksale aastale, mil tsiviilpartnerlusseadus on samasooliste kooselu reguleerinud, ei ole näha ühtegi märki, et abielu institutsioon oleks kannatanud. Mehed ja naised abielluvad (ja lahutavad) samamoodi nagu enne. Traditsioonilist abielu ei ole kelleltki ära võetud. Lihtsalt kõigile inimestele on antud võrdne õigus oma suhet, oma armastust teise inimese vastu seaduse ees kinnitada.
Peaminister David Cameron ütles kord, et ta toetab samasooliste abielu mitte hoolimata sellest, et on konservatiiv, vaid just selle pärast. Pereväärtused on konservatiividele alati hingelähedased olnud, perekond kui institutsioon on püha ja puutumatu. Mis vahet seal on, kas perekond koosneb mehest ja naisest, või mehest ja mehest? Või naisest ja naisest? Perekond on kahe inimese armastuse institutsioon.
Vaadates praegu Eestis käivat debatti võrdse abielu (määratlus geiabielu või samasooliste abielu on juba olemuselt inimesi eraldi kastidesse jagav) üle, on mul kahju, et militantsed usuaktivistid ärgitavad oma usu vastaselt ligimesevihkamist. Mis muud see viimatine allkirjade kogumine siis on?
Ja mul on kahju, et nad leidsid 38 000 inimest, kes nende vihapetitsioonile alla kirjutasid, ilmselt ise evimata selget ettekujutust, kas üldse või kuidas võrdne abielu nende õigusi rikkuda saab. Kui need 38 000 inimest natuke lähemalt selle üle mõtleksid, siis vast nad poleks oma allkirja andnud.
Muidugi, 38 000 on 1,3 miljonist väike osa ning sel vähem kui kolmel protsendil on absoluutne õigus oma arvamusele. Küsimus on aga, miks peaks alla kolme protsendi inimeste arvamus olema sellise kaaluga, et valitsus oma otsuseid selle järgi teeb? Elame siiski 21. sajandis ning kahe teovõimelise inimese vastastikune armastus ja soov perekonda luua pole küll mitte kellegi teise asi.
Eesti on omamoodi vabaduse ikoon ja eestlane on alati vabadust armastanud. Ega me muidu poleks end läbi ajaloo mitmel korral vabaks võidelnud. Isiklikud vabadused kuuluvad samasse klassi. Ja üks tähtsamaid isikuvabadusi on teha seda, mida hing ihaldab, kui sellega kellelegi teisele liiga ei tehta või kellegi teise õigusi ei rikuta.
Usun, et Eestis on aeg samasooliste paaride suhe seadusega reguleerida. Võib ju samamoodi nagu UK alustada tsiviilpartnerlusega ning seejärel liikuda edasi täisväärtusliku abieluni. Aga võib ka õppida teiste riikide kogemusest ja seadustada võrdne abielu kohe. Peamine on ju, et kõigile inimestele antaks võrdne võimalus oma kooselu registreerida ja elada õnnelikult teadmises, et neid ei diskrimineerita mingil jabural põhjusel.
On fakt, et võrdse abielu lubamine ei võta kelleltki midagi ära. «Traditsiooniline abielu» ei kannata, kui «ebatraditsiooniline» on lubatud. Vastupidi, inimeste võrdne kohtlemine muudab ühiskonna tugevamaks ning ühtsemaks.