Jarmo Mäkelä: «NATO meid ei aita» ehk pöörane väitlus Kultarantas

YLE välistoimetaja Jarmo Mäkelä. Foto: Peeter Langovits

Ajal, mil Soome suhted NATOga on muutunud mitmekesisemaks ja sügavamaks, on nende suhete määratlemine endiselt raskesti tabatava mõttega, kirjutab YLE välistoimetaja Jarmo Mäkelä.

Soomes on mitukümmend aastat kembeldud selle üle, millised on vabariigi presidendi võimupiirid. Pärast Urho Kekkoneni veerandsaja aasta pikkust presidendiks olekut on presidendi õigusi sihiteadlikult kärbitud. Nii on tehtud hoolimata sellest, et tegelikult läks Kekkonen oma võimuajal sageli reeglitest mööda ja astus tihtipeale üle võimupiiridest, mis presidendile formaalselt seatud olid.

Selle nädala esmaspäeval Naantali Kultarantas korraldatud kogunemine näitas, et Sauli Niinistöl on tahtmist viimaste aastakümnete suunda muuta. Presidendi suveresidentsi olid kutsutud valitsuse võtmeisikud – nende hulgas pea-, välis-, sise- ja kaitseminister. Keegi neist ei heitnud presidendile ette võimupiiride ületamist, ehkki president pani nad koos saja muu Soome ühiskonna mõjutajaga vaidlema kaitsepoliitika suuna üle. Vastupidi. Lõppistungil peetud tänukõnes ütles peaminister Jyrki Katainen selgelt, et seda on juurde vaja.

President kitsikuses

Soomes juhib president välispoliitikat koos valitsusega. Mida see täpsemalt tähendab, ei tea keegi. Kui president ja valitsus on sama meelt, pole võimujaotuse küsimusel tähtsust. Probleem tekib siis, kui president tüürib välispoliitikat suunda, mis ei meeldi valitsusele – või vastupidi. Sel juhul peab tüli lahendama parlament. Niisugust asja püütakse viimse võimaluseni vältida.

Et presidendi ja valitsuse tööjaotus välispoliitika juhtimisel on ebaselge, puksisid valitsus ja parlament eelmise presidendi ajal presidendi võimu piire aina ahtamaks.

Formaalsed õigused mõjutada Soome Euroopa Liidu poliitikat võeti talt täielikult ära ja lõpuks jõuti teatava «vaherahuni», presidendile jäeti välispoliitilist võimu suhetes nende riikidega, mis pole ELis. Isegi sellesse asja jäi hämar ala: kunagi ei lahendatud küsimust,  kas presidenti peaks siiski kuulama nende otsuste tegemisel, mis seonduvad ELi ühise kaitsega.

Eelnev oli taust, mille valguses tuleb esmaspäeval toimunud Kultaranta kogunemist uurida ja hinnata. Aga põhjusi on veel. Valitsus on pidanud juhtima Soome ELi poliitikat ajal, mil pakkuda on olnud vaid halbu ja kodanike seas ebapopulaarseid lahendusi. Rahva hulgas populaarse presidendi saamine valitsuse toetajaks kergendaks pingeid ka seepärast, et endise rahandusministrina tunneb president suurt huvi selle vastu, kuidas ELi võla- ja finantskriisi lahendatakse.

Viimaks on taustal põhjus, mida keegi ei taha kõva häälega välja öelda. Laiapõhjaline, ent sisemiselt üpris ebaühtlane valitsus pole suuteline tegema otsuseid kiiresti ja paindlikult. President võiks aidata, ent seda vaid siis, kui küsimus, kes tegelikult välispoliitikat juhib, lahendatakse selgelt presidendi kasuks. Kultarantas tegi Sauli Niinistö selgeks, et tema on valmis juhtima.

Isamaa vajab presidenti

Millised siis on need välis- ja kaitsepoliitika võtmeküsimused, milles president näikse olevat valmis valitsusele appi tulema? Neid on viis: välispoliitikas edendatavate väärtuste määratlemine, välisministeeriumi eelarveraha, Soome ELi poliitika, Soome suhted NATOg­a ning Põhjamaade koostöö.

Kõigis neis küsimustes on Venemaa Soome seisukohalt tähtis mõjutaja ja kõigis Kultaranta töörühmades ka räägiti Venemaast. Siiski ei tehtud Kultarantas mingisugust eraldi Venemaad käsitlevat töörühma, mis viitab, et seda osa välispoliitikast tahab president hoida kindlalt oma käes.

Enne Kultaranta kogunemist arvasid mitmed inimesed, et kogu asja mõte on üksnes see, et muuta otsustajate seisukohti soosivamaks Soome NATOsse astumise suhtes. Olin mingil määral kogunemise ettevalmistamise osaline ja võin ise nähtu põhjal tõdeda, et niisugust eesmärki ei paistnud. Kultarantas toimunu põhjal ei saa ka tagantjärele sellist järeldust teha.

Mida Niinistö saada tahtis?

Järeldusi võib teha kasvõi selle järgi, millisel moel president töörühmad tegevusse saatis ning kuidas ta nende töös osales. Avakõnes pani ta osalejatele südamele, et nad loobuksid jutuajamistes ametnike ja diplomaatide «salakeelest» ning esitaksid oma seisukohti avameelselt, selgelt ja otse. Suurema osa ajast veetis president Soome ELi poliitika ja Soome NATO suhteid käsitlevates töörühmades, ent ta osales ka välispoliitika väärtuste arutelus – minu arusaamist mööda üsna otsustaval kombel.

Nii presidendi avakõnest kui ka päeva lõpul tehtud kokkuvõttest sai selgeks, et tal on suuri kahtlusi ses asjas, kuidas Euroopa Liit praegusest kriisist välja tuleb.

Ta rõhutas, et võlakriis pole kaugeltki üksnes majanduspoliitiline, vaid väga sügaval määral välis-, kaitse- ja võimupoliitiline probleem. Money talks (otsetõlkes – raha räägib) – seda hoiatust kordas president mitut puhku. See, kellel raha lõpeb, ei hoia enam kinni haamrivarrest, vaid on alasi rollis. Kaugel polnud ka järeldus, et Euroopa hiilgeajad on pöördumatult möödas.

See, et president jälgis tähelepanelikult Soome ja NATO suhete töörühma arutelusid, polnud mõistagi üllatus. Viimase 12 aasta jooksul koostatud välis- ja kaitsepoliitika kavade Soome ja NATO suhteid puudutavad osad on kirjutanud välis- ja peaministrid ning president on need heaks kiitnud.

Tulemus on olnud kummaline. Ajal, mil Soome suhted NATOga on muutunud plahvatuslikult mitmekesisemaks ja sügavamaks, on nende suhete määratlemine püsinud ühetaolisena – enamasti tehniline, paljusõnaline ja raskesti tabatava mõttega.

Mida öeldi NATO kohta?

Kultarantas NATO-suhete üle juurelnud töörühmalt oodati keerutamiseta juttu ja selgeid seisukohti. Seda ka kuuldi. Kuna arutelu peeti suletud uste taga, tõusis selle sisuline tase olemuslikult kõrgemale sellest, millega Soomes harjutud ollakse. Sõna said nii NATOga liitumise kui ka mitteliitumise pooldajad. Eriti tähtis oli see, et arvamuste põhjendused olid mõlemalt poolelt hästi läbi mõeldud ning vaidluse toon oli vastaspoole seisukohtade suhtes lugupidav.

Küsimus, milles polnud erimeelsusi, puudutas iseseisva ja usutava kaitsevõime tähtsust. Mis tahes oludes kaitsevad Soomet ennekõike soomlased ise. Selle toeks on ja jääb üldine kohustuslik ajateenistus ning maakaitse põhimõte.

Küsimus, millest ei saadud üle ega ümber, oli riigikaitseks vajalike materiaalsete vahendite hinna tõus sellise piirini, mille kinnimaksmisega väikese rahva majandus ei pruugi hakkama saada. Ühtede arvates on rohke materiaalne panustamine kaitsevõimesse liitumise alternatiiv. Teiste arvates pole aeglase majanduskasvu tingimustes võimalik kaitsekulutustele piisavalt panustada ning seepärast on vaja liituda.

Arutelu jätkumise seisukohalt oli olemuslikult tähtis, et suudeti täpsustada küsimused, mille osas on suured erimeelsused. Samuti suudeti sõnastada hulk küsimusi, mille kohta polnud töörühmas osalenud asjatundjatel endilgi piisavalt informatsiooni.

Suurimate erimeelsuste teemad on kergesti loetletavad. Kas Soomel on tõepoolest NATOsse saamise võimalus või on see vaid enesepettuseni viiv ohtlik miraaž; kas Rootsi kavatseb NATO liikmeks pürgida ning milline mõju oleks sellel sammul Soomele; kas NAT­O tuleks tõepoolest appi, kui Soomet (kui ta ükskord on NAT­O liige) rünnatakse; kas Soome on oma kaitsevalikutega jõudnud nüüdseks mingisugusesse halli vahetsooni või on praegune olukord kindel ja eesmärgipärane; miks võõristab Soome kodanike selge enamus NATOga liitumist.

Küsimustena, mille kohta oleks vaja lisateavet või mille kohta taheti pidada põhjalikumaid arutelusid, mainiti järgmisi: milline liige oleks Soome NATOs ning millist poliitikat seal ajaks; mille kõigega on Soome end NATOga suheldes juba sidunud ning miks on Soome relvasüsteemide ja kaitsejõudude kokkusobivuse sihiteadliku arendamise kaudu valmistunud abi vastu võtma just NATO-lt; milline poliitiline ja imagoloogiline kaotus oleks Soome liitumine NATO­ga Venemaale.

Pöörased väited

President Toomas Hendrik Ilves võttis mind hiljuti Tallinnas «pihile» küsimusega, et Soome on mõjukaid inimesi, kellel on täiesti arusaamatu kujutlus NATO viienda artikli kohustustest.

Esmalt öeldakse, et raskel hetkel ei tule NATO Balti riikidele appi, sest USA ei astuvat kunagi sõtta Venemaaga Balti riikide pärast. Kohe seejärel öeldakse, et kui Soomet või Rootsit hakatakse ahistama, oleks NATO sunnitud appi tulema sõltumata sellest, kas Rootsi ja Soome on NATOs või mitte.

Nende kummaliste väidete juurde saab nüüd lisada kolmanda: «NATO ei tuleks Soomele appi isegi siis, kui Soome oleks NATO liige.» Selle veidra väite ümber murti selle nädala esmaspäeval Soome presidendi suveresidentsis Kultarantas kõvasti piike.

Kultaranta on Soome presidendi suveresidents – mere ja metsa vahel ning mõnusalt ajalugu näitava Naantali linnakese naabruses. 16.–17. juunil korraldas president Sauli Niinistö Kultarantas pretsedenditu välis- ja kaitsepoliitikat käsitleva kogunemise. Jarmo Mäkelä oli seal Soome ja NATO suhteid käsitleva töörühma moderaator.