Krister Kivi

FOTO: Kalev Lilleorg / Õhtuleht

Kui võrrelda sellega, mida elavad läbi inimesed suures osas Aafrikast, on meie elu uskumatult turvaline, arenenud ja rikas, kirjutab Sudaani põgenikelaagris nähtu kogemuste põhjal Eesti Ekspressi ajakirjanik Krister Kivi Postimehe vahel pagulaspäeva puhul ilmunud erilehes Vabadus.

Läinud varasuvel avanes mul võimalus külastada UNHCRi põgenikelaagrit Lõuna-Sudaani ülaosas, kõrvalises paigas isegi Aafrika mõttes. Mitmeski mõttes saadab seal – lääneliku tsivilisatsiooni ja mobiililevi esimestest märkidest tundidepikkuse tšarterlennu kaugusel – läbielatu mind siiani ning mu arvuti kõvakettal ja telefonimälus on endiselt pilte inimestest ja olukordadest, mille olemasolust ma enne kuumas ja tolmavas Jubas* maandumist vähimalgi määral teadlik polnud. Kuid ma ei hakka siinkohal ära trükkima vanu halvasti kadreeritud fotosid, vaid püüan lihtsalt kirjeldada, mida mõningaid faile – ja oma mälupilte – avades näen.

Kuigi inimeste nahk on Kesk-Aafrikas tõepoolest väga musta värvi, on Aafrika ise valgem kui Eesti. Valged ja kõvad, justkui surnute sääreluust tehtud, on enamiku puude tüved, mis ulatuvad tükk maad kuumava taeva poole enne, kui sinna külge tekkib näiteks lehti, mida oma kodukohast lahkuma sunnitu süüa võiks üritada. Kahvatuks pleekinud on ka maapind, millesse pikaajaline põud kuivatab nii laiad ja sügavad praod, et väiksem laps neisse reieni sisse võib vajuda. Ühetooniliselt valged (pikast teest küll pisut tolmunud) on riided, mida sageli kannavad seljas põgenevad mehed ja poisid (naiste rõivastuses esineb ka kirevamaid kangaid), komplekti täiendamas sageli ootamatu detail (näiteks nahkportfell, kaenla alla surutud kana või tühjade kummidega jalgratas, millest päevi kestnud tee jooksul siiski pole loobutud). Valged on UNHCRi kirjadega suured presenttelgid, mille suurem põgenikepere heal juhul tervenisti enda käsutusse saab, ja valged on plastämbrid kemikaalidega turvalisemaks muudetud joogivee tassimiseks. Ainult öö, kui see kord tuleb; kärbestepininat erinevate pimedusest kostvate sahinate ja krabinatega asendades, on Aafrikas must. Selles pole midagi valget peale valge inimese, kes lebab südame pekseldes oma telgis ja mõtleb, kas moskiitovõrk ikka kaitseks ka mao eest, kui mõni neist sisse peaks eksima, ning kas teda võis läinud päeval hammustada mõni unitõbe kandev tsetsekärbes (unitõve leviala arvatakse olevat küll mitmed sajad kilomeetrid edela pool, kuid kes seda nii täpselt on mõõtnud).

Ma ei kirjutanud eelnenut mitte selleks, et afišeerida omaenda pealiskaudsust ja egoistlikkust, pigem selleks, et öelda: Aafrika ongi üsna ohtlik paik. Ilma (kasvõi ajutise) kodukoha kaitseta ongi seal surra palju kergem kui Ameerikas või Euroopas – mudavee joomisest saadud kõhulahtisusse või muudesse nakkustesse, kurnatusse või eri hõimude, usundite ja valitsuste vahelisse vägivalda, mis lahvatab Aafrikas nii kergelt ja loomulikult nagu mõni lill avab oma äsja nupus olnud värvilise lihava õie – ning kui see juhtub üksikisiku või kümne või sajaga, pole see ikka veel mingi uudis. Ma kirjutan siinkohal Sudaanist põgenemisel tagaajajate kätte langenud ja tõenäoliselt tapetud naisest, kelle lapsed vaikselt varjulise puu all mängisid, ja suure tõenäosusega on selle teksti lugejad ainsad, kes temaga juhtunust eales kuulevad. Karjed ei kandu kuumas, lämmatavas õhus kaugele.

Ameerikas armastatakse öelda: «What happens in Vegas, stays in Vegas.» Sama kehib ka Aafrika kohta, aga ümberpööratud ja traagilisel moel. Ning kui üldse rääkida jackpot’idest ja loteriivõitudest, siis ilmselt paljude jaoks Aafrikas ongi selleks kuulujutt meist, paljude edasirääkimiste käigus pisut moondunud müüt Euroopa-nimelisest pääsemisest.

Sudaani põgenike perspektiivist on küll pea võimatu uskuda, et ükski neist võiks sealt kunagi Vanasse Maailma jõuda, sest isegi helilähedase kiirusega lendavas reaktiivis kestab reis Jubast Cairosse üle nelja tunni. On raske uskuda, et keegi sellise kurnava tee eales jalgsi läbida võiks, kuid mööda Niilust liiguvad kõiki raskusi trotsides aeglaselt ka laevad ja praamid. Tõsi, isegi sealt, Vahemere lõunarannikult, on Euroopa alumise otsani sadu kilomeetreid tormist merd, ent kuidagimoodi jõuavad mõned põgenikud igal aastal siiski kohale, täielikus teadmatuses ühest väiksest riigist Euroopa põhjaservas, kus teatav välisministeeriumi eksametnik paljude kodanike meeleheaks deklareeris hiljuti «kui on must, siis näita ust».

Eestis ei ole enamik inimesi ühegi mustanahalisega oma elus rääkinud, meie riigis sisuliselt ei ole põgenikke. Kui võrrelda sellega, mida elavad läbi inimesed suures osas Aafrikast, on meie elu uskumatult turvaline, arenenud ja rikas. Muidugi oleme me samas jätkuvalt kohutavalt vaesed (vähemasti endi meelest) ning kätt südamele pannes ei ole minagi kindel, millal jõuan oma vaimses arengus sinnamaani, et leiaksin aukliku eelarve lappimise kõrvalt nii palju raha, et veidigi sellest Aafrika põgenikelaagrite toetuseks saata. Kuid kui keegi «sealt» – või Lähis-Idast või Põhja-Koreast või kust iganes – on saatuse tahtel oma pika pagemise lõpul eksinud Eestisse, võiksime püüda igaühe neist vähemasti avatud kõrvadega ära kuulata. Tulla võidakse erinevatel põhjustel, ent kui põgenema on ajendanud selge hädaoht ja meeleheide, on meie kohus aidata nii, nagu viimase sõja ajal aidati paljudes lääneriikides meid. Peamine uks Eesti ja «Aafrika» vahel asub meie endi südames.

* Juba on Lõuna-Sudaani pealinn ning kuigi vool tuleb ja läheb, võib seal leida märke sellistest mugavustest nagu toidupoed, wifi ja lärmakate konditsioneeridega varustatud öömajad. Selleks et jõuda põgenikelaagrisse, tuleb aga lennata veel tunde UNHCRi tšarterlennukite ja helikopteritega üle puutähnilise paljakskõrbenud maastiku, sest Lõuna-Sudaan on mitu korda suurem kui Eesti, ometi moodustab ta kogu Aafrikast vaid killukese.

Lugu ilmus Postimehe lisalehes Vabadus, mille andis välja Eesti Inimõiguste Keskus siseministeeriumi ja Euroopa Pagulasfondi toel.