Debati kohtunik Sandra Sillaots Eesti väitlusseltsist.

FOTO: Eesti Väitlusselts

Ehkki Hardo Aasmäe viitas täna sellele, et multikultuursus ei sobi igasse riiki, argumenteeris Juhan Saharov veenmavalt, miks ei peaks nõrk pagulaspoliitika mõnes riigis viima nulltolerantsini Eestis, leiab tänase online-väitluse kohtunik Sandra Sillaots Eesti väitlusseltsist.

Vastupidiselt otsuse tegemise hetkel nähtuvale gallupi tulemustele leian, et Juhan Saharovi argumendid olid veenvamad ning läksid teemasse süvitsi.

Kohe väitluse alguses selgus vastuolu pagulase definitsiooniga. Kui Saharovi arvates on pagulane keegi, kes kardab põhjendatult tagakiusamist rassi, usu, rahvuse jms pärast, siis Hardo Aasmäe viis selle mõiste veidi kaugemale ning lisas eelduse, et pagulane soovib esimesel võimalusel tagasi kodumaale pöörduda.

Siit sai alguse ka mõningane möödarääkimine. Saharov esitas emotsionaalses võtmes argumendid sellest, kuidas sihtriigis viibides on hädavajalik pagulasele tema lähedasemate inimeste tugi. Aasmäe lähtus aga enda püstitatud eeldusest - kuna pagulane soovib nagunii võimalikult kiiresti riiki naasta, ei ole tal vajagi end sihtriigis liiga mugavalt tunda.

Väitluse jooksul tõusis selgelt esile Aasmäe hirm majanduspõgenike eest. Ta tõi värvika näite Rootsist ning viitas Euroopa Liidu ebaefektiivsele pagulaspoliitikale. Aasmäe hirm on iseenesest ju täiesti omal kohal - ebaratsionaalne ja alusetu pagulaste ja nende perekondade vastuvõtmine toob kaasa hiigelkoormuse sotsiaalsüsteemile ning võib põhjustada kultuurilisi erimeelsusi. Teisalt tekkis küsimus, kas süsteemi kuritarvitajate hirmus tuleks abist keelduda ka neile, kel seda päriselt vaja on? Nentis ju ka Aasmäe ise nii mõneski ristküsitluse vastuses, et tõepoolest, erandeid, kus laste kaasatoomine on õigustatud.

Saharov tegi väitluse käigus selgeks, et mõne riigi möödalaskmine pagulaspoliitika osas ei peaks viima Eestis nulltolerantsini. Süsteemi kuritarvitamiseks on vastavad meetmed - muuhulgas vaadatakse pagulasestaatus üle iga kolme aasta tagant. Veelgi enam - tihipeale kestavad konfliktid päritolumaal nii kaua, et on naiivne väita, et põgenikul pole vajagi integreeruda või et «las lapsed kasvavad oma kodus». Olukorras, kus «oma kodus» on käimas sõda või muu pagulasestaatust õigustav situatsioon, on vaevalt lastel seal parem.

Lõppsõnas viis Aasmäe suurema rõhu hoopis kultuurilistele erimeelsustele. Juba ristküsitluses väitis Aasmäe, et  multikulti ei sobigi igale poole, pidades silmas ilmselt Eestit. Sellise lühikese repliigina tundub vastutustundetu kehitada õlgu ning väita, et meie riigina ei ole võimeline aitama abivajajaid, sest multikulti meile ei sobi. Väideldes eeldusel, et pagulased tõepoolest pagulasstaatust vajavad, on perede ühendamine integreerimise oluline osa, nagu väitis ka Saharov. Võimaldades paremat integreerumist, hakkab vahest ka meile multikulti sobima - ei toonud ju Aasmäe ühtegi argumenti, miks see halb on.

Viimaks - mis puutub Aasmäe argumentatsiooni sellest, et pole selge, mitu naist võib pagulane kaasa tuua, siis Saharov sellele tõepoolest ammendavalt ei vastanud. Siinkohal aga vastaksin tema eest - kas tõepoolest saab suutmatus otsustada ära kaasatoodavate naise arvu olla argument, miks mitte perekondi põgenike ühendada? Mina arvan, et mitte.

Pagulasteemalised väitlused saavad teoks Postimehe, Eesti Väitlusseltsi, Eesti Inimõiguste Keskuse, siseministeeriumi, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) ja Euroopa Pagulasfondi koostöös.