Juhan Saharov: ka pagulase peret tuleb kaitsta tagakiusu eest

Juhan Saharov Foto: Erakogu

Pagulaste peresid tuleb aidata lisaks muule ka seetõttu, et asukohamaa režiim võib muidu laiendada tagakiusu ka nende suhtes, väidab Johannes Mihkelsoni Keskuse pagulaste ja varjupaigataotlejate tugiteenuste juht Juhan Saharov tänase online-väitluse lõppsõnas.

Tänan oponenti väitluse eest!

Ma ei nõustu oponendi väitega, mille järgi paguluse olemus on see, et pagulane peaks tahtma kohe kodumaale naasta kui olud paremaks muutuvad. Nõustun ühe tänase väitluse kommentaatoriga, kui ta ütleb, et sellest loogikast lähtudes pidanuks väliseestlased peale Stalini surma kohe kõik tagasi Eestisse kolima. Kas see olnuks neile turvaline paik? Või oli neil põhjendatud kahtlus, et NSVL ikka veel ei ole neile turvaline elukoht? Samamoodi on tänapäevaste pagulastega – asukohamaa režiimi võimalik muutus on tihti pinnapealne ja mitte-demokraatlik, kus kestavad edasi hõimude vaheline võitlus ja politsei korruptsioon, mille hammasrataste vahele pagulased on jäänud. Tõsi, Eesti riigil on alati võimalus mitte pikendada pagulasstaatust (kui nähakse, et olukord on jõudsalt muutunud). See, et seda siiani tehtud pole, annab tõestust, et tegu on tõepoolest «päris pagulaste» ja nende peredega.

Teiseks, ma ei nõustu perede taasühendamise puhul oponendi väitega, et pere peakski jääma asukohamaale ootama, kuni olukord paraneb, ning et pere seal hoides oleks pagulasel motivatsioon koju pöörduda. Oma esimeses argumendis tõin välja, et vanemate ja laste kokkukuulumine on igivana põhimõte, üks kõige universaalsemaid väärtusi, mida me peame kaitsma. Muuhulgas, vastasel juhul saaks pere kasutada pantvangina pagulase vastu. Siit jõuame mu teise argumendi juurde – perele võib laieneda tagakius päritolumaal, seega tuleb neid aidata juba seetõttu.

Kolmandaks, pere olemasolu abistab pagulase lõimumist. Eestis on ainult mõningad pagulaste pered ja nad on päris hästi kohanenud, nad tahavad oma lapsi harida Eesti lasteaias ja koolis. Eesti puhul tuleb arvestada, millises pagulaste üldarvu faasis me asume. Arvestades, et meil ei ole suuri kultuurilisi kogukondi peamistest pagulaste päritoluriikidest, suhtleb enamik pagulastest kohalikega. Üks näide meie endi praktikast - kui pagulaspere poeg läks jalgpallitrenni, olid isa ja ema huvitatud sellest, et ka nemad saaks treeneri ja teiste vanematega mänguplatsi ääres suhelda. See tähendab, läbi poja võrgustike kasvavad ka vanemate sidemed ja keelepraktika.

Lõpetuseks, ärgem võrrelgem end teiste riikide probleemidega – meil on need palju väiksemad. Seega lahendagem need, õppides teiste väikeriikide praktikatest, kuidas väikest arvu pagulasi aidata sulanduda meie ühiskonda.

Sellega on tänane online-väitlus lõppenud, jääb oodata veel vaid kohtuniku seisukohta.

Pagulasteemalised väitlused saavad teoks Postimehe, Eesti Väitlusseltsi, Eesti Inimõiguste Keskuse, siseministeeriumi, ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Ameti (UNHCR) ja Euroopa Pagulasfondi koostöös